KOKKUVÕTE

Legendaarne Indian Pacificu rong minu teekonnal Perthist Sydneysse


Kummituslinn keset pärapõrgut - nimeks Cook

Real Outback

Siin nad siis ooperit teevad :)


Sydney Harbour Bridge

Täna on laupäev, 12.detsember. Täpitähtedest võite järeldada, et ma pole niisiis enam aussis.
Estoonia.... yeaah... päikese poolt hüljatud maa, siin ma siis nüüd olen!
2 nädalat tagasi astusin siis üle pika aja (täpselt 5 kuud sai aussis täis siis) kodumaa pinnale. Tunded olid segased. Tore oli näha perekonda, sugulasi ja sõpru-tuttavaid ning kõigile oma üleelamistest jutustada. Samas see ilm siin tekitas peagi igatsuse soojema kliima (loe:austraalia) järele. Eks näis, viisa kehtib 2010.a juuni lõpuni, kõik on veel võimalik ja võibolla polegi see siin viimane postitus, vaid millegi uues algus... :D

Ühesõnaga üritan nüüd teha mingisuguse lühikokkuvõte alates rongiga Sydneysse saabumisest kuni Brisbane lennujaama ootesaalini, kust mu lend tagasi külma Euroopa poole algas.

03.10.2009 - olengi lõpuks Sydneys!
Kolmepäevane rongisõit Perthist Sydneysse ilma kupeed omamata oli üsnagi jõhker, kuid täna jumalale oli rongis minu käsutuses 2 istet ning nõnda sain öösel üsna normaalselt magada (kuigi normaalne magamine on vist liiga hästi öeldud siiski, sest see poolkõveras käetugede peal magamine oli ikkagi täis jama). Aga see selleks. Vähemalt nägin selle teekonna jooksul tõesti palju. Lisaks rongiaknast nähtule lisasid reisile vürtsi mitmed vahepeatused näiteks kullalinn Kalgoorlies (WA), kummituslinnas Cook'is (SA) kus alaliselt elas 3 inimest ning Adelaide's (SA). Ja mis veelgi parem, saan nüüd veits uhkustada, et olen Austraalia läänest itta läbi sõitnud.

Tagasi Sydneysse! Suur viga oli see, et ma ei broneerinud sinna minnes öömaja ette. Koolivaheaegade tõttu olid hostelid puupüsti rahvast täis ja vahepeal käis peast läbi juba mõte, et võibolla peangi kusagil rongijaamas või mujal rentslis magama. Pärast suurt telefonikõnede maratoni ma lõpuks siiski ühe hosteli leidsin. Täitsa korralik oli teine. Sydney Backpackers oli ta nimeks. Kuigi toas oli 10 voodikohta, oli ruumi siiski seal lahedalt.

Veetsin Sydneys kokku 6 väga tegusat päeva. Plaanid olid mul igaks päevaks paigas ja nõnda suutsin seal näha-teha üsnagi palju.
1. päev - vihma sadas, leidsin endale hosteli ja vaatasin pärast veidi ka linnapeal ringi.
2.päev - vihma sadas juba tunduvalt vähem, Sydneyt avastamas - Darling Harbour ja Sydney Aquarium, mida tõesti soovitaks soojalt kõigile Sydney külastajatele, sest kui plaanis pole minna ookeanisse sukelduma, siis Sydney Aquarium on sukeldumisele üllatavalt hea alternatiiv. Seda eelkõige seetõttu, et seal on põhimõtteliselt täielik ülevaade Austraalias vetes leidusvast floorast ja faunast.
3.päev - Austraalia muusem ja Sydney teletorn. Mõlemad taaskord väga huvitavad kohad. Teletornist avanevad supervaated linnale ja muuseumis võis näiteks näha ka dinokate elusuuruses skelette.
4.päev - ilm läkski lõpuks täitsa ilusaks nagu mees i-punktist oli 2 päeva tagasi ennustanud. Otsustasin osta Sydney linna ja selle lähiümbruse ekskursiooni (39 AUD). Soovitaks seda jällegi omadest positiivsetest kogemustest, kuna nende punaste ja siniste ekskursioonibussidega näeb tõesti ära kõik olused turistimagnetid selles megalinnas ja tema lähiümbruses. Külastasin näiteks ooperimaja, Harbour Bridge't, King's Cross'i, Austraalia rannakultuuri mekat - Bondi Beachi ja muid ookeaniäärseid piltilusaid randu.
5.päev -praamisõit Manly'le. Manly rannas kohtasin kahte väga kenat tüdrukut, kellest üks oli pärit näiteks Norrast ja tahtis ka tulevikus juurat hakata õppima, pidin siis talle selle ala plusse ja miinuseid veits tutvustama :) Õhtul nautisin veel viimast korda superilusaid vaateid tuledesäras Sydneyle ja Harbour Bridgele.
6.päev (08.10) - kl 16.30 lahkungi Syndeyst rongiga Brisbane poole. Kahju oli lahkuda sellest võrratust linnast kus on lihtsalt nii palju teha ja avastada (kallis oli ta muidugi ka kurat) Õnneks on seekordne rongisõit on nagu nohu võrredes Indian Pacificu omaga - 11 tundi kõigest :)

09.10.2009 - mingi kell 5.30 hommikul olen Brisbane rongijaamas. Ootan seal millal Greyhoundi piletimüügipunkt avatakse ning broneerin siis bussipileti Maroochydoeresse, Sunshine Coastile. Seejärel on mul paar tundi aega ja lähen teen ühe kiire jalutuskäigu Brisbane kesklinnas. Kui aus olla, siis minule see linn ei meeldinud. Polnud seal midagi erilist peale igast suunast kõrguvate betoonkarpide vaadata. Veidi meenutas linn mulle Tartut kuna läbi Brisbane voolab Emajõest umbes 3 korda laiem Brisbane'i jõgi.

09.10.2009 pärastlõunal olengi lõppudelõpuks oma reisi lõppsihtpunktis - Maroochydores, Päikesepaiste rannikul. Koht ise on tõeline paradiis, umbes 110 km Brissist põhja poole - päike paistab siin tõesti seniidis peaaegu kogu aeg nagu nimigi ütleb ja Vaikne ookean jääb hostelist mõneminutilise jalutuskäigu kaugusele. Hosteli valik (Cotton Tree Backpackers) läks mul seekord tõesti 110% täppi, kuna tegu on ülekaalukalt parima majutuskohaga kus ma kogu Austraalia reisi jooksul olen elanud!

Hostel asus kenas kordatehtud kahekorruselises rannamajas kuhu maksimaalselt mahub elama umbes 40 inimest. Seega - ei mingit ülerahvastatust nagu suurlinnade hostelites, üsnagi mugavad ja kenad toad ning mis peamine - hosteli rahvas (eriti hosteli administraator Luke) on ääretult mõnus ja kokkuhoidev, peaaegu kõik tundsid kõiki ning tõesti tekkis Cotton Tree's elades selline tunne nagu oleks oma kodus. Cotton Tree põhikontingendi moodustasid minu esimestel sealoldud päevadel sakslased keda või seal olla miski 80% kogu ränduritest. Tunne oli nagu elaks Saksamaal...

Uus töökoht asus Maroochydorest väljas, umbes 20 min autosõidu kaugusel suht keset lopsakaid troopilisi vihmametsasid, kus asus Sunshine Coast'i keskkool. Saan tuttavaks prantslasest backpackeriga, Clementiga, kellega koos seal põranda ettevalmistustöid tegema hakkame. 3 päeva jutti kinnitasime suruõhupüstolitega tobedaid väikeseid kummipatju klambritega põrandalaakide külge. Üle pika aja tunnen taas, et kaua ma seda kuradi põrandaehitust enam teha ei suuda.

Ometi - juba 15. oktoobril pean mõnusast ja hubasest Cotton Tree hostelist välja kolima ja sõitma Austraalia puhkusemekasse - Gold Coastile kuna selgus, et uue kossupõranda materjal (vahtrapuit) Sunshine Coasti keskkooli võimla jaoks ei saabu USA-st õigeaegselt ja jääb miski 2 nädalat hiljaks. Selleks ajaks üritas ülemus Ari mulle ja prantsasest töökaaslasele Clementile midagi muud pakkuda, et me ei peaks täitsa niisama 2 nädalat tühja passima. Kena temast, kuid minul oli antud hetkel küll väga siiber sellest jamast, sest olin alles mõned päevad tagasi Maroochydoresse saabunud ja nüüd pidin siis jälle asjad pakkima ja kuidagi uude kohta saama ja seal mingi elamise leidma.

Gold Coast oli muidugi elamus omaette. Austraalia enda Costa del Sol või Miami Beach - kuidas soovite. Kindlasti mitte koht rahu ja vaikuse armastajatele nagu oli Sunshine Coast. Noorte jaoks on Gold Coast vist tõsti ülim koht kus üldse olla. Seda tõestab ka nn Schoolies Week, mis tähendab põhimõtteliselt et enamik noori Aussi keskalõpetajaid koguneb pärast lõpueksamite (edukat) sooritamist Kullarannikule ning kooli lõppu tähistades joovad ja laaberdavad nad siin mingi nädal aega.

On vedanud ikka mõnedel peopaikadega, SEST:

Gold Coastil on kõike - kuldsed rannad, hea surf, kirev ööelu, teemapargid (nt Dreamworld, WB Movie World, Wet'n Wild jpm), bikiinides noored tütarlapsed Surferis, kes lasevad sul endaga pilti teha kui neilt suveniiri ostad ja muidugi parim kliima mida üldse suudab (põhjamaalane) ette kujutada. Mõni ime siis et Kullarannik on rahvaarvult Austraalias kõige kiiremini kasvav piirkond!

Kullarannikul veedan kokku nädala. Elan Southport'is hostelis nimega Trekkers Backpackers, mis asub kohe Surfers Paradise'i (Kullaranniku keskpunkt ja kõige kuumem koht üldse seal) külje all. Sealoldud nädal kulus imekiiresti.

EESTI!!!

Kõige uskumatum on ehk see, et Surferis rannas vedeledes kuulsin järsku eesti keelt. Peagi sain tuttavaks ühe Eesti perekonnaga Simunast ning õige pea nende kaudu veel ühe kena tütarlapse Meriliniga ei kusagilt mujalt kui RAKVEREST! Hahaa, nüüd ma usun et fraas "maailm on väike" pole lihtsalt mingi loll sõnakõlks - ta TÕESTI ongi väike. Ma pikemalt parem ei peatugi tõigal, et juba Surferi bussijaamas ennem randa minekut sattusin puhtjuhuslikult kahe Eesti tüübiga kokku, kes olid suht masenduses, avastades Aussi tulles, et Gold Coastil polegi pudrumäed ja rahajõed ees ootamas... indeed! Plaanisid siis edasi nüüd Adelaidesse õnne otsima minna. Loodan, et seal oli neil rohkem õnne, sest Gold Coastile on minu meelest tulla mõtet ainult siis kui sul on juba eelnevalt taskud raha täis (nagu minul) või siis Sul on kindel töökoht siin (nagu minul).

Mõned päevad sain ka tööd teha kuid enamasti polnud need teab kui pikad päevad... kahel korral lõpetasin juba ennelõunal. Kõige pikem tööpäev võis olla umbes kella 3-ni. Ülejäänud aeg kulus selle võrratu piirkonna avastamisele. Põhiliselt käsingi vabal ajal Surferis rannas ja niisama hängimas.

OK, praegu enam ei jõua, näpud krampis kirjutamisest.No worries, peagi tuleb sellele loole ka lõpp.

Plaanid muutusid

Nonii. Nyyd on sellega siis yhelpool. Tooga ma motlen. Eile, 24. septembril (neljapaeval), oli siis lopuks viimane paev seal hiiglaslikus korvpallihallis. Viimane toopaev polnudki esmaspaeval nagu Soome vanamees esilagu ytles. Teisipaeval ja neljapaeval sain veel kossupornada servi loigata ja lihvida. Ebameeldivalt tolmune too peaks mainima, eriti kui oled l22tsekandja nagu mina. Aga vahemalt vaheldus varasemale toole.
Oeh... tottoelda oli isegi veidi kahju sealt lahkuda, kuna 11 toonadala jooksul oli see koht ysnagi koduseks saanud. Enamus paevad olin ma ju 7-st 16.30-ni seal tool. Vahel kauemgi. Eriti jaan ma aga igatsema tasuta kohvi ja ajalehti. Kohvi sai seal toesti palju joodud, ja kusjuures polnud yldsegi halb kohv :) Tana sain katte ka viimase palga - 1740 AUD kahe nadala eest. Voib rahul olla :)

Ja nuud veelgi tahtsam uudis! Kes esimest korda seda blogi loeb, siis pole motet eelnevat postitust lugeda, kuna eelnevalt valjareklaamitud reisiplaanid muutusid sellel nadalal kardinaalselt.

Nimelt ei soida ma Cairnsi. Vahemalt lahiajal mitte. Cairnsi plaanidele tombas vee peale siin peagi algav koolivaheaeg, mistottu lennupiletite hinnad on pohimotteliselt kahekordistunud. Ja kuna mul polnud mingit isu maksta 500 dollarit Cairnsi lennu eest, otsustasin kasutada hoopis odavamat ja huvitavamat alternatiivi - RONGI.

Just nii. Juba jargmisel kolmapaeval panen Perthist Indian Pacificu rongiga Sydney poole ajama. Soidu kestus: 3 paeva (kolmapaeva keskpaevast laupaeva hommikuni)
Distants 4352 km.

Kuna ma mingi rikkur veel pole siin, siis ostsin muidugi soodsaima rail saveri 313-dollarilise pileti. Muidugi moista pole see kupee vaid tavalise istekoha hind. Niisiis 3 paeva istumist loodetavasti mugaval istmel. Onneks teeb rong vahepeatused Kalgoorlies (WA), Adelaides (SA) ja Broken Hillis (NSW), mille kaigus on voimalik veits jalga sirutada ja eksursioonilgi kaia.

Plaan on olla Sydneys umbes 4-5 paeva ja seejarel porutada edasi Brisbanesse ja sealt kuidagimoodi lahedalasuvale Sunshine Coastile, kus peaks juba too ees ootama. Uus porandaehitustoo peaks algama 12. oktoobril. Vot nonda!

Peagi siis kohvreid pakkima ja uus seiklus voibki alata!

Aeg muutusteks

Puhapaeva ohtu. 20. september 2009. Lopetasin just kokkamise. Praadisin ohtusoogiks usnagi maitsvat kanguruliha - taaskord. Aga see selleks.

Aeg on nuud siis lopuks niikaugel, et homme on mul viimane toopaev. Vot. 2 kuud ja 8 paeva oli siis seda tookest siin Perthis.
Nuud on mul uus s6japlaan. Plaan naeb ette, et on tagumine aeg Perthi tolm jalgelt puhkida ja teha dessant Idakaldale. Praegu on usna kindel seis, et 12. oktoober algab mul Brisbane lahedal Sunshine Coastil uus too. Tooandjaks ikka Aura Industries ehk sama firma kelle all ma siiamaani olen tootanud. Neil on objekte ule terve Austraalia. Pidavat olema Austraalias uks suurimaid porandaehitusfirmasid uldse - pole paha! Kovad Soome vennad ikka.

Sunshine Coastil pidavat olema taaskord kossuporanda ehitus, aga siiski kindlapeale vaiksem kui Perthi oma. Vaidavad et umbes kuu aja too - no eks nais siis kui too pihta hakkab. Kuna mul nuud aga peaaegu 3 nadalat vaba aega jaab, otsustasin et soidan niipea kui voimalik (oleneb kui ruttu lennupileti saan) Idakaldale ja teen seal ennem too algust vaikese tripi. Plaan on alustada Kaug-Pohjast - Cairnsi linnast. Pidavat olema vaga kena koht. Ja soeee. Mitte nagu see Perth praegusel ajal... Cairnsist edasi oleks plaan liikuda tasapisi Brisbane poole (mingi 1700 km on Brsibanesse sealt) ja teepeal mones kenas kohas ka peatuseid teha.

Et sellised plaanid siis hetkel. Eile kaisin poolakas Gregoriga rockclimbingul. Siseruumis siiski, mitte kusagil Laane-Austraalia outbackis. Vaga vaga lahe oli. Pilet oli suht odav (14 dollarit koos turvavarustusega) ja mulle see Spidermani mangimine meeldis. Ainult yks koige raskem sein, millest pidi pohimotteliselt rippudes ilma jalgade abi kasutamata yles ronima jai seekord vallutamata. Arenguruumi peab ka ju jatma eks :)

Ja eile oli kindlasti uks parimaid ohtuid siin Perthis senimaani. Parast ronimist otsustasime teha moned olled (ohtu lopuks sai monest ollest ikka vaga palju Heinekene) ja laksime uhe Gregori tuttava poole, kes elab vaga kenas majas. Meiega liitusid seal veel kaks Gregori tuttavat, kes ka ennem meiega ronimas kaisid. Uks neist on endine Fidzi ja Uus-Meremaa boksitsempion raskekaalus (vist oli raskekaal). Ise oli ta parit siis Fidzilt, nimeks Frank. Uskumatult lahe tyyp. Pole toesti nii muhedat inimest tykk aega nainud. Raakis meile kuidas Fidzil vanal heal ajal inimesi soodi. Naiteks kui juhtus olema suur inimene, siis raiuti esmalt otsast yks kasi ja yks jalg ning soodi koigepealt siis need kehaosad ara. Miks nonda ? Lihtne vastus: selleks et liha halvaks ei laheks, inimene saab ju monda aega ilma kahe jasemeta ka elada. Vot nonda siis kaivad/kaisid asjad Fidzil.

Ohtu arenedes tahtis ta mulle paari poksilooki demonstreerida. Tema arvates ornalt eks. Nojah, Gregor oli mind juba ennem hoiatanud et ega Frank oma meeletust joust ise aru ei saa. Nii et ma teadsin juba ette karta, et midagi head see demonstratsioon ei pruugi tuua. Onneks siiski midagi hullu ei juhtunud. Ribid jaid siiski terveks, aga Te ei kujuta ettegi kui kiiresti ja kui jarsku ta suudab luua. Sellist tyypi vihaseks ajada eriti ei tahaks kui aus olla.

Ja lopetuseks veel uks suht uskumatu uudis: uleeile kolis mu majja eestlane Oliver. No ikka suht uskumatu, et siin suures Perthis 2 eestlast yhte suvalisse majja nonda sattuvad. Maailm on ikka vaike peab mainima. Tundub, et eestlased on toesti vist massiliselt hakanud WHM viisaga Aussi emigreeruma.

Et jah, ongi koik praeguseks!

Puhkepaev

Minu tookoht - AK Reserve Basketball Stadium!

Brasiilia vineeripuit on maha pandud ja kohe-kohe algab USA vahtrapuidust korvpalliporanda ehitus, mis on maailma jubedaim too.

50 protsenti 6-valjakulisest kossuhallist on valmis...

Enam polnud lopuni palju jaanud ja emotsioonid olid laes :D

Vaike pyhendus niisiis tulevastele polvedele :)

Vahelduseks uuendaks siis blogi ka.
Et jah, sel nadalal tegin ysna vaheldusrikast tood onneks. Nadal algas peaareeni kossupornada ehitamisega, kuid terve kolmapaeva pidin koos iirlase Dion'ga tegema tasandussegu. Uskumatult palju 20 kg-seid segukotte kulus selle paeva jooksul, kuna porand pidavat vaga kover olema. Pohimotteliselt katsime terve betoonporanda uue segukihiga, mis on nyyd vaja tasaseks lihvida. Onneks mina seda tood tegema ei pea. See tsemenditolm on lihtsalt jube... Paeva lopuks olid kaed segu tegemisest jube kuivaks muutunud. Onneks on mul mingit kreemi siin kaasas. Miljonite fannide rahustuseks lisasin lopuks ka 5 pilti oma tookohast.

Neljapaeval sain aga vaga hea too peale, milleks oli pallivaljakute joonte mahamarkimine, reedel varvisime jooned ule. See varvimine noudis pidevat keskendumist, sest nii kui korra mottega asja juures pole, varvid kogemata hoopis vale koha ara ja parast on jama kui palju selle varvi eemaldamisega. Aga muidu oli tore, mulle meeldis. Hea ja rahulik too ning kyllaltki lihtne ka kui saad asja kappa.

Tana on siis laupaev (krdi blogi vaidab millegiparast, et on reede) ja tana ma puhkan. Hommikul andis eilne veinijoomine veel veits tunda. Kahju et see 4-liitrine odav lake mul juba 3 paevaga otsa sai... Varsti peaks siia tulema kamraad Gregor ja inglane Ian (tookaaslane ja vaga muhe tyyp), kes juba esmaspaeval Austraaliast lahkub ja Kagu-Aasiasse porutab. Tal pidvat 2. aasta WHM kohe labi saama ja ei saa enam kauemaks Aussi jaada. Tahab oma araminekut veits tahistada ja ega seda talle ju keelata saa :)

Enel ja Marit tulid kylla

T2na kaisid mul Scarborough's kylas Enel ja Marit. Tulid peale lounat, bussiga. Kaisime ookeani aares, kuid ilm oli j2llegi jama, pilves ja jahe (saaks see talv juba labi siin ometi!). Seega ujumisest ja niisama rannas lebotamisest ei tulnud seekord midagi valja. Marit sai siiski jala n.o vesiseks. Enel piirdus ookeanivee temperatuuri hindamisel siiski katega. Raakisime siis lihtsalt rannas veidi juttu. Sain teada, et nad plaanivad vist juba jargmisel nadalal Perthist lahkuda.

Hiljem naitasin Maritile ja Enelile enda elamist. Ilmselgelt polnud nad vaimustuses kui maja valjast nagid. Ka mina poleks eriti olnud nende asemel. Otsustasin ometi riskida ja nad ka sisse kutsuda. Sees hairis neid elutoa tubakapuru (ja muud koikvoimalikku saasta) t2is laud ja laua all vedelev kellegi sorme voi varbakyys :D Nojah, mis teha kui brittidel, iirlasel ja sakslasel pole kombeks enda jarelt eriti koristada... Ometi nentisid nad, et hostelis elamisest on asi siiski parem :) Ja nad ei eksi.

Homme siis jalle toole. Tuleval nadalal alustame eelduste kohaselt suures hallis manguvaljakute piirjoonte pornadale joonistamist. Samal ajal jatkub too korval ruumis, kus asub peaareen kahe korvpallivaljakuga. Eelmisel nadalal alustasime seal pornada ehitust. Eks nais kauaks veel seal objektil tood jatkub, kuid arvatavasti mitte kauemaks kui umbes 2-3 nadalat.

Eksisteerib ka voimalus, et saan selle firma juures edasi tootada. Sain teada, et neil on lisaks kaesolevale objektile veel terve rida ehitusobjekte yle Austraalia. Boss kysis, kus ma sooviksiun tootada. Ytlesin et idarannik oleks hea lahe. Neil pidavaki idakladal koige rohkem tood hetkel olema.

Samas voiks ka kusagil mujal tootada, peaasi, et lihtsalt Perthist varsti minema saaks. Tahaks ka ylejaanud Austraaliat lopuks naha!

Hommikused kannatused

Ma olen vasinud, jalad on makaronid, tapsemalt nagu 10 minutit keevas vees ligunenud makaronid. Ja selles pole syydi too. Selles on syydi poolakas Gregor, kellel onnestus eile ohtul oma autovotmed ara kaotada.
Niisiis polnud mul hommikul voimalik autoga toole saada...Kuna taksosoit on minu jaoks siin endiselt tabu ja bussidega laheb toole joudmiseks arutult aega, jai ule vaid yks transpordivahend - jalgratas. Ooo yeaah...
Seekord jalgratas hommikul ara ei lagunenud. Toolesoidu muutis aga porgulikuks puudulikult tootav kaiguvahetaja ning liiga madalal olev sadul. Liiga madal sadul sai just eriti saatuslikuks tousudel, mida siin kynkliku ookeaniaarse maastiku tottu on enam kui kyllalt. 6-7 km labimiseks kulus mul kindlasti 40 minutit kui mitte rohkem. Viimaks siiski kohale joudes oli tunne nagu oleksin labinud mingisuguse tosise rattamaratoni. Sark labimarg, higipull otsa ees, kujutasin oudusega ette milliseks voib mu ohtune tagasitee kujuneda.

Tanu jumalale tuli tana meile toole yks uus kutt - brasiillane Leo, kes on Aussis juba mitu aastat elanud. Sel vennal oli selline imeline asi nagu auto, tapsemini Hyundai mahtuniversaal. Ta oli nous mind piinadest saastma ja minu koos rattaga ysna kodu lahedale ara viskama. Niisiis on lool seekord onnelik lopp. Veelgi onnelikumaks muudab kogu asja see, et poolakas leidis lopuks oma votmed yles (ta oli need mingisse poodi unustanud). Homme siis loodetavasti Falconiga toole :)

PS: Tana tuli Brisbanest tagasi meie esialgne toolevarbaja Tero. Ta imestas et ma endiselt seal tootasin (yks iirlane pidas seal 3-4 h vastu). Kysisin palgakorgendust. Ta noustus. Tapset summat veel ei tea.

Kohtumine eestlastega

Tana sain lopuks kokku Eneli ja Maritiga. Nad saabusid juba teisipaeval, kuid minu
toorabamise tottu saime alles tana esimest korda Perthi kesklinnas kokku.

Otsustasime kulastada Perthi loomaaeda. Sinna joudmiseks pidime esiteks soitma praamiga ule tormise Swan Riveri.
Loomaaeda minek oli kahtlemata vaga oige valik nagu peagi selgus. Perthi loomaaed on vinge ja ei jatnud meid kyll milleski kylmaks, kylma ja tuulise ilma kiuste...
Sai klopistud vaga haid kaadreid igasugustest elukatest, millest moned ka aeglase neti kiuste siia ules riputasin.

Loomaaed on suur, kuid paari tunniga joudsime enamikule sellest siiski kiire pilgu peale visata. Parim hetk oli kahtlemata gepardi elukoha juures, kus talitaja looma otse vaateakna juurde suunas ja siis teda ornalt seal silitas. Gepard oli vaga rahulik, ei ilmutanud vahimatki agressiivsuse marki ning nurrus silitamise peale nagu vaike kassipoeg! Lisaks gepardile juhtus naljaks seik lovide juures, kus tahtsust tais emalovi 2 magavat isast paika pani. Ta ajas laisad isased yles ja kihutas nad eemale magama, vottes ise nende koha endale. Isastel ei jaanud muud yle kui taganeda. Ning lopuks nagime ara ka Austraalia kohalikud elukad - maod, kangurusid, koaalad ja dingod. Nuud voib oelda, et Austraalias kaik on lainud juba asja ette :)

Kui eelmises sissekandes kirjutasin, et nadavahetus on vaba kuna tood pole, siis nii see siiski polnud. Tooandja saatis eelmise reede ohtul sonumi, et saame ka nadalavagetusel toole minna kui tahame. Noh eks ma hull muidugi tahtsin... Nonda tootasingi siis terve eelmise nadalavahetuse kuni selle nadala reedeni (reede sai tehtud senine rekord - 11h tood).

Kindel on aga see, et sel nadalavahetusel ma ei toota. Puhtfyysiliselt ei jouaks enam nii palju rabada. Palk pole ka selline, mille nimel tasuks iga paev tommelda toole.
Kuid eks esmaspaeval jalle siis uue hooga!

PS: Tana sain Maritilt katte ka payslip-d, mille mu tooandja oli vanale aadressile Billabongi hostelisse saatnud. Need paberid on olulised kui ma vahegi tahan Aussist lahkudes oma maksud tagasi saada (ja see pole sugugi vaike summa...)

Flashback II

Nuud kus mul on veidi aega, uritan kirja panna viimased juulikuu sundmused, mis esimesel korral mainimata jaid.

Kui too juba kindel oli, uritasin meeleheitlikult endale mingit normaalset elamiskohta house-sharingu voi flat-sharingu naol leida (hostel on siiski pikaajaliselt vottes KALLIS).
Elamiskoha leidmine oli aga ylikeeruline, kuna linnaosadest ja piirkondadest polnud mul eriti aimugi. Poolakas Gregor oli siinkohal jallegi suureks abiks, sest tema on ju Perthis tykk aega elanud.
Parast loputuid tulutuid konesid ja meilisaatmisi uurileandjatele jai silma yks sigaodav 60-dollarilise nadalarendiga tuba uhes eeslinna majas. Huvi parast otsustasin selle koha ara proovida. Kaotada polnud ju eriti midagi...
Sinna majja kolimine oli siiski elu suurim viga. Mis sest et urtsik ise oli enam-vahem korralik (selle hinna eest). Maja n.o "peremees" oli aga vaimselt hull. Ausona. Taielik narvihaige ja ma ei liialda siinkohal. Kui ma hilisohtul suutsin teda teleka haale vaiksemaks keeramisega arritada, ei rahunenudki ta enam maha. Jargmisel hommikul ennem toole minekut kolisin juba valja. Renti ma muidugi selle oo eest ei maksnud.
Hostel tundus parast neid labielamisi moistlik variant ja nonda elasingi jargneva nadala monevorra soodamas Planet Inn Backpackers-is.
Parast seda onnestus siiski leida yks uus majajagamise pakkumine Sarborough beach'i lahedal. Kuigi valjast tundus maja esmapilgul taielik peldik, siis seest on ta taitsa korralik ja hubane. Ja mis peamine - maja elanikud on igati normaalsed inimesed ilma vaimsete haireteta :)
Pikemalt motlemata kolisin 24. juulil siia elama. Praeguseks hetkeks mil ma seda blogi taiendan, olen siin majas elanud ligi 22 paeva. Pettuma pole ma onneks pidanud. Ookean on umbes 500 m majast ja poolakas Gregor elab kohe korvalmaja hostelis. Nonda saan temaga peaaegu iga paev autoga toole ja tagasi. Lisaks kolis siia majja 20-aastane sakslasest endine tookaaslane Ferdi (kes kahjuks pahuralt Soome vanamehelt sule sappa sai). Ulejaanud elanikud on parit Uhendkuningriigist ja peale nede on siin yks kohalik aussie. Nii et pole paha!

Tookas nadal

See nadal on olnud kuni tanaseni suht pikkade toopaevadega nadal. Tavalise 9-tunnise toopaeva asemel sai 3 paeva rabatud tund aega kauem. Jama on see, et selg annab endiselt tootamise ajal paris kovasti tunda.
Suure halli porand on nuud enam-vahem valmis. Vaike riba on veel vaja homme lopetada ja siis jaab seal teha vaid aeganoudev lihvimistoo, mis juba praegu kaib. Kuna ma ise lihvimise peal ei toota, siis on mul t2na (nagu enamikel teistelgi meie seast) vaba paev, sest hetkel tood lihtsalt pole.
Esmaspaeval hakkame koigi eelduste kohaselt ehitama peaareeni porandat ja kui ka see saab valmis, siis on selle porandaehitustooga ilmselt finiito. Kuigi objekte on sel firmal ule Austraalia... Siiski tahaks vaheldust ja midagi muud teha.
Muide - eile sain teada, et see 8 valjakuga korvpallihalli porand on suurim Austraalias. Vagev.

Jargmisel nadalal saabuvad Perthi siis klassioed Enel ja Marit. Loodetavasti jaab too korvalt aega nendega kohtumiseks.

Nadalavahetus

Tana on pyhapaev. Hetkel ainukene toovaba paev. L6una paiku kaisin taaskord
ookeanis ujumas. Vesi oli jahedapoolne, kuid lained see-eest ylivinged!! Umbes 2-meetrised lained kalda lahedal pole siin mingi haruldus.

Eile (laup.) kaisin tool. Kuna poolakas otsustas laupaeva vabaks votta, siis polnud mul seekord voimalust autoga toole saada. Otsustasin laenata majakaaslaselt Dave'lt jalgratta, mis oli ilmselgelt paras romu. Eelmisel ohtul pumpasin tanklas kummid tais ja kui puudulikud pidurid valja arvata, tundus ratas siiski igati soiudukolbulik. Nii see siiski polnud.
Laupaeva hommikul onnestus mul rattaga tookoha poole soita tublid 200 meetrit, kuni tagumine ratas totaalselt raami vastu kinni kiilus. Seega oli minu rattasoit selleks korraks soidetud.
Kuna mul oli kinnisidee siiski laupaeval veits rahhi teenida, otsustasin votta takso. See oli viga.
Tookohta joudes oli arve 24 tollarit (mingi 6-7 km eest!!). Nuudsest peale ma enam taksoga toole ei soida, see on raudpolt kindel. Okei, siiski never say never...

Toopaev oli siiski tore, kuna parast lounapausi oli jargi jaanud vaid 2 toomeest - mina ja ameerika janki Tyler. Seega poranda ehitamisest parast lounat enam midagi valja ei tulnud. Jargnevad tunnid piirdusin koristustoimingutega, mis on iseenesest vaga hea too vorreldes vahtrapuidujuppide vineeri kulge klammerdamisega.

Ohtul onnestus mu boonusena istuda kesklinnas vale bussi peale, mis soitis kusagile paraporgusse(pidin soitma bussiga nr 400 aga klaksin nr 402 peale). Onneks taipasin parast moningast soitu sellelt bussilt maha tulla ja leidsin ka oige liini parast moningast ekslemist ules.

Huvitav paev uhesonaga.

Tegu ei ole siiski Ohtliku avastuse uue osa blogiga! :)

Nondaks!
Parast pikka kaalumist otsustasin siiski vaikese blogi omale soetada. Kasvoi selleparast, et
hiljem oleks endal hea labielatut meenutada. Ja kuna pea pole prugikast, siis kullap on blogi ideaalne variant siin Austraalais kogetu talletamiseks ajaloourikutesse. Kuna Austraalia riik tapitahti ei tunnista, siis uritan siin ilma nendeta hakkama saada. Blogi nimega ei viitsinud pikalt ajusid vaevata. Kuna motted on tihti peatselt esilinastuva Ohtliku avastuse uue osa juures, siis sonapaar Ohtlik Austraalia kargas lihtsalt esimesena pahe.

Niisiis - hetkel olen Austraalias olnud ei rohkem ega vahem kui 38 paeva. Selle aja jooksul on juhtunud nii palju, et suht voimatu oleks koigest siin detaliselt kirjutada. Niisiis - siit tuleb luhikokkuvote senisaavutatust.

* 1. juuli 2009, 00.50 - astun Austraalia pinnale. Oo veedan Urseli soovitusel lennujaamas, kuna ei soovi pargis aborigeeniudega tutvust teha. Nii kui passikontrolllist labi sain, kohtusin kahe Eestlasega (kelle nimesid ma kahjuks ei maleta), nad olid vist sama lennuga samuti Austraaliat avastama tulnud. Lennujaamas oli jube jahe ja pinkidel magada oli usna ebamugav, kuid mone tunni vist siiski sain soba silmale. Varahommikul onnestus shuttle bus'ga soita otse Billabongi hostelisse. Pikemalt aega viitmata otsustasin kohe minna linna ja ajada korda esmatahtsad asjad nagu uus SIM-kaart telefoni, Austraalia pangakonto avamine, viisakleebis passi. Samal paeval kaisin lopetuseks labi ka Aussi Jobsi tooburoost, lootes heale onnele kohe mingi tooots leida. Lootes leida kiiremini tood valetasin et olen varem Eeatis kovasti farmitood teinud ja traktorgi pole minu jaoks vooras...
Siiski pole 6nn mulle siiamaani selle tooburoo suhtes naeratanud (nuudseks olen seal tulutult aega surnuks loonud 8-l hommikul)
Parast Aussi Jobsi kulastamist olin vasimusest pikali kukkumas, pea kais juba vaikselt ringi, nii et otsustasin pikemalt motlemata hostelisse tagasi ronida. Ennem hostelisse minekut tahtsin leida ules toidupoe, et suua osta. Parast suurt seiklemist ma mingi "supermarketi" ka leidsin, kuid ei osanud sealt suurt midagi peale Crossaint'de ja pudelivee suua osta, sest kogu faking toidukaup tundus nii teistsugune ja juhe jooksis ikka kolinal kokku kui aus olla.

Jargmised 2 paeva toibusin hostelis 27-tunnisest lennureisist ja esimese Austraalia-paeva tegemistest...

* 7 argiapaeva jutti kiirustasin hommikuti Aussi Jobsi tooburoosse lootes muidugi sealt tood saada. See oli aga mahavistaud aeg. Laksin kull alati kohale ennem buroo avamist, lootes et ehk siis midagi ikka saan, kuid siiski oli see lootus asjatu (isegi auto olemasolu ei garanteeri tood) :(
Esimestel paevadel laksin parast tooburoos kaiku linna avastama. Siin Perthis on jube hea asi CAT e Central Area Transport, mis tahendab et teatud kesklinna bussiliinid on koik tasuta (oleks ometimeilgi selline asi nt Tallinnas...) Mis nii viga linna avastada.

* Billabongi hostelis kohtusin sealoldud 16 paeva jooksul vaga paljude megahuvitavate inimestega eri maailma nurkadest (nt uks eratreener Singapurist), kaasaarvatud eestlastega, keda uhel ohtul oli seal vahemalt 10. Tavaliselt nagin Billabongis oldud aja jooksul iga paev monda Eesti nagu.

Uhel ohtul sain tuttavaks kahe eestlase - Atsi ja Tiinaga, kellega koos kaisime vaikest sadamalinna nimega Fremantle moni paev hiljem avastamas.

* Olin Billabongis olnud umbes nadal aega, kui minu tuppa kolisid poolakas nimega Gregor (nimi on lihtsustatud, kuna poolakeelse nime oige kirjutamine eeldaks korgemat pilotaazi) ja inglane Robert. Gregor on 30-aastane poolakas, kes on elanud Austraalias juba paar head aastat. Ta omandas siin korghariduse, laks siis Kagu-Aasiat avastama ning kais nuud venna pulmas Poolas. Tagasi Austraaliasse tulles kolis ta samuti Billabongi ja uritab leida nud mingit toootsa nagu minagi. Poolakas ja inglane olid vaga muhedad tyybid. Kuna poolakal oli auto, siis onnestus mul tanu temale ka Perthi kesklinnast kaugemale paaseda ja ookeanit naha :)

*8. juuli ohtu - markasin moodaminnes Billabongi kuulutusteseinal uhte uut tookuulutust. Tegu oli labour tooga uue korvpallihalli ehitusel. Pikemalt motlemata rebisin selle kuulutuse seinalt maha. Ka poolakas Gregor oli asjast huvitatud. Helistasin kohe tooandjale ja ullatus-ullatus - selgus et tooga saab alustada niipea kui voimalik! Tegu niisiis korvpalliporandate ehitusega uues hiiglasuures korvpallihallis (8 valjakut, pluss eraldi peaareen, mis on koik vaja vahtrapuiduga katta). SUPER, LOPUKS OMETI!

Sama nadala laupaeval tegime poolakaga endale Blue Cardi (safety awareness training), ilma milleta sind ehitustoodel pikemalt motlemata pikalt saadetakse :)

*13. juuli 2009 - minu ja poolaka esimene toopaev! Esimesed toomuljed pole eriti positiivsed. Tooandjad on soomlased, taitsa normaalsed ja muhedad tegelased (peale uhe vanamehe). Too iseenesest aga suht jube kui sa pole harjunud 9h paevas kuurakil tootama. Peale monda toopaeva olid kaed lohki (haamerdamisest) ja selg haige...

* Onneks harjub inimene toesti vist lopuks koigega. Enam see kuurutamine niipalju probleeme ei tekita ja kaed on samuti vaikselt selle haamerdamisega ara harjunud :P

Ja mis peamine - raha tuleb!!

Kuid t6ttoelda - elamine on siin ikka jube kulukas vorreldes Eestiga (6lled on 2-3 korda kallimad :S ) ja pappi kulub ikka monusalt. Aga mis teha, ise ma siia ronisin siiski.

Okei, millagi jatkan, praegu aga ookenisse ujuma!