Ma olen vasinud, jalad on makaronid, tapsemalt nagu 10 minutit keevas vees ligunenud makaronid. Ja selles pole syydi too. Selles on syydi poolakas Gregor, kellel onnestus eile ohtul oma autovotmed ara kaotada.
Niisiis polnud mul hommikul voimalik autoga toole saada...Kuna taksosoit on minu jaoks siin endiselt tabu ja bussidega laheb toole joudmiseks arutult aega, jai ule vaid yks transpordivahend - jalgratas. Ooo yeaah...
Seekord jalgratas hommikul ara ei lagunenud. Toolesoidu muutis aga porgulikuks puudulikult tootav kaiguvahetaja ning liiga madalal olev sadul. Liiga madal sadul sai just eriti saatuslikuks tousudel, mida siin kynkliku ookeaniaarse maastiku tottu on enam kui kyllalt. 6-7 km labimiseks kulus mul kindlasti 40 minutit kui mitte rohkem. Viimaks siiski kohale joudes oli tunne nagu oleksin labinud mingisuguse tosise rattamaratoni. Sark labimarg, higipull otsa ees, kujutasin oudusega ette milliseks voib mu ohtune tagasitee kujuneda.
Tanu jumalale tuli tana meile toole yks uus kutt - brasiillane Leo, kes on Aussis juba mitu aastat elanud. Sel vennal oli selline imeline asi nagu auto, tapsemini Hyundai mahtuniversaal. Ta oli nous mind piinadest saastma ja minu koos rattaga ysna kodu lahedale ara viskama. Niisiis on lool seekord onnelik lopp. Veelgi onnelikumaks muudab kogu asja see, et poolakas leidis lopuks oma votmed yles (ta oli need mingisse poodi unustanud). Homme siis loodetavasti Falconiga toole :)
PS: Tana tuli Brisbanest tagasi meie esialgne toolevarbaja Tero. Ta imestas et ma endiselt seal tootasin (yks iirlane pidas seal 3-4 h vastu). Kysisin palgakorgendust. Ta noustus. Tapset summat veel ei tea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment