KOKKUVÕTTE LÕPP

Maroochydore, Sunshine Coast, QLD


Fraser Island - McKenzie järve ääres

Fraser Islandi vihmamets

Kalal Noosa rahvuspargis, Queensland

Gold Coast - Surfers Paradise

Okei, üritan siis lõpuks ometi alustatu lõpule viia. Vabandust, kirjutamiseks õige motivatsiooni leidmisega on mul olnud mõningasi probleeme :P Aga siit need viimased episoodid tulevad!

Gold Coastil (Kullarannikul) oli tööga nagu oli - mõned pikemad ja mõned täitsa poolikud päevad mingi kella 12-ni lõunal. Ühesõnaga mõned päevad sain ma seal mingi 3-4 koolivõimla/aula vahet ringi tõmmata ning siis oli ka seal töö läbi. Seekord polnud siis tegu mitte puidust korvapallipõrandatega, vaid sportpõrandatega, mis valmisid mingisugusest kumjast materjalist, millele omakorda tuli vähemalt 2 kihti mingit keemiat peale kanda. See aine oli alguses vedel kuid kui ta umbes päevaga ara tahenes, siis oli põrand küll elastne, kuid peaaegu võimatu oli sinna sisse lõigata või teda muul moel kahjustada (proovisin ise järele, hehe).

Kullarannikult edasi (õigemini tagasi) viis mu töö mind Brisbanesse. Alguses kaalusin suht tõsiselt, kas üldse hakata sinna tõmblema, sest tol hetkel oli totaalselt kopp oli ees juba sellest tõmblemisest. Mõtlesin mis ma mõtlesin, õhtul helistasin ülemus Terole, ja ütlesin et olen ikkagi tulija. Brisbanesse minekut ei pidanud ma õnneks kahetsema, teenimise mõttes.

Selles mitte väga huvitavas miljonilinnas sai 3-4 väga tõsist tööpäeva tehtud (10-12h päevas). Esimesel päeval sai teha suht head tööd: pidime maha märkima ja üle värvima palliväljakute jooned ühes uues koolikompleksis linna ääres (mis võttis aega terve päeva - 12 tundi, jalad polnud üldse läbi pärast, mkm...). Ülejäänud 2 päeva veetsin komandeeringus prestiižses Brisbane Grammar Schoolis ja töötasin peamiselt vaid koos Teroga. Tero teadis rääkida et tolles koolis pidavat aastane õppemaks olema ca 30 000 doltsi. Pole paha... Tore koht töötamiseks! Ühel päeval saime prantslasest töökaaslasega veel Brisbanest välja tööle, sisemaa poole, pärapõrgusse, kus asus Aura kontor ja ladu. Pidime seal terve päeva peamiselt segu tegema ja tulevase kuuri poste maasse püsti panema ja loodi ajama. Samuti kontorihoone tagaaeda korrastama ja prahti ära vedama. Vaheldus missugune!

28.10.2009 jätsin Brisbanega taas hüvasti ning suundusin tagasi Sunshine Coastile, Maroochydoresse, kuhu lõpuks ometi oli põrandamaterjal kohale saabunud.

29.10.09 käisin koos prantslase Clementiga Noosas kohalikke randu kaemas. Noosa külje all leidub ka väga ilus pisike rahvuspark, kus ma samuti jalgsi mõnekilomeetrise tiiru tegin. Kindlasti pean ära mainima, et suurimad lained mida ma senini näinud olen, ongi Noosas :)) (Isegi veel suuremad kui Scarboroughs). See oli lihtsalt vapustav.

Novembri algusega algas minu siiamaani viimane tööots Austraalias - Sunshine Coast Grammar Schooli uue kaheväljakulise võimla kossupõranda ehitus.

13. november.2009 oli põrand juba valmis. See ehitus läks tõesti kiiresti kuna seekord oli meid seal tõeline kari iga päev (tavaliselt mingi 9-10 inimest vähemalt). Tempo aeti samuti pehmelt öeldes kõrgeks. Hakkasin loendama järelejäänud tööpäevi. Kui põrand lõpuks valmis sai, olin tõsiselt õnnelik et ma enam selle jamaga ei pea kokku puutuma.

Järelejäänud 2 nädalat enne äralendu pühendasin 100% puhkamisele, mis tähendas seda, et pea iga päev sai käidud Vaikses ookeanis ujumas, päevitamas (ma pole veel kunagi vist nii pruun olnud kui viimastel Austraalia nädalatel novembris) ja niisama hostelisõpradega koos olemist. Korra käisin veel ühe prantsuse sõbraga Maroochydore'i jõel kajakiga laineid püüdmas, mis pole just kõige ohutum tegevus, kuna kajakil on kalduvus vääga kergelt lainetes kummuli minna... õnneks me siiski ülepea vette ei roninud ja nõnda ka midagi traagilist aset ei leidnud (2 Hollandi tüdrukut meie hostelist oleks just hiljuti kajakkidega ookeanile liiga lähedale sõites peaaegu ära uppunud). Tõeliselt lahe on laineharjdel sõites kajakiga mitukümmend meetrit "surfata" :)

KALARETK NOOSA RAHVUSPARGIS
Päev enne Fraseri saarele sõitu tekkis suurepärane võimalus minna minu hosteli noore administraatori Luke'i ja kahe kena Saksa tüdrukuga Noosa rahvusparki kalale. Muidugi ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. Koht kus lõpuks kala püüdsime oli elamus omaette - seisime-istusime suurtel pruunikatel kaljurahnudel, all vahutav ookean mis meid vahepeal oma lainetega märjaks kastis. Kuigi minul sel korral kalaõnne polnud, siis Luke ja saksa tüdruk Nora said kahe peale kokku miski 7 väiksemamõõdulist kalaksest. No nagu akvaariumikalad meil siin, aga siiski veid priskemad. Ja no landi mäslevasse ookeanisse loopimine oli minu kui selle ala võhiku jaoks ka tore tegevus. Nii et kokkuvõttes jällegi suurepärane elamus! Pärast kalastamist nautisime kõrvalasuvas peaagu inimtühjas paradiisirannas Noosa ülivõimsaid laineid. Mõtlesin tõesti, et enam paremaks lihtsalt minna ei saa.

FRASER ISLAND
Kalal käidud, otsustasin kasutada oma vähest järelejäänud aega Aussis võimalikult maksimaalselt ning nõnda käisin oma viimasel Maroochydore'i nädalal (18.novembril) ka ühepäevasel ekskursioonil maailma suurimal liivasaarel - Fraser Islandil. Sain tunda milline imeline asi on ikka autode nelivedu, kuna ilma selleta sinna saarele masinaid ei lastagi, kuna teed on saarel pea olematud. Ja tegelt mis sest et neil masinatel oli nelivedu - pehmesse rannaliiva jäime totaalselt kinni juba enne praamile minekut... heh. Imekombel saarel hiljem enam ühtegi intsidenti (peale konkureeriva firma sõiduki purunenud rehvi) ei juhtunudki, kuigi mitu korda olime ikka väga lähedal vihmametsas sõites liiva kinni jäämisele. Päev koosnes põhiliselt saarel ringi rallimisest, unustamatu oli sõit mööda 75-Mile Beach'i, kus meie kallis giid vürtsi lisamiseks vahetevahel ka läbi madala ookeanivee põrutas.

Fraser Islandist veel niipalju tarka juttu, et lisaks sellele et ta on maailma suurim liivasaar (pikkus üle 123 km, suurim laius 22 km, pindala ca 1840 km2) kasvab seal sõna otseses mõttes liiva seest välja saart ulatuslikult kattev vihmamets. Ei kujuta ette kuidas see mets võis sinna alguses kasvama hakata (liivas ju teadupärast väga palju huumust pole eks). Ometi - nüüdseks on ajapikku metsa all liiva pindmisele kihile ka õhuke huumusekiht tekkinud, giid rääkis et seetõttu on ka puude juured ainult väga maapinna lähedal. 1992. aastast alates kuulub Fraser Island tervikuna UNESCO Maailmapärandi nimistusse. Lisaks lumivalgetele randadele leidub saarel üle 100 kristallselge veega mageveejärve (paneb imestama kuidas nad kõik sinna ometi ära mahuvad, aga fakt on fakt... ). Tuntuima järve - Lake McKenzie ääres tegime lõuna paiku pikema peatuse ning soovijad (muidugi ka mina) said ka selles imeilusas järves väikese ujumistiiru teha. Pärast ujumist-päevitamist oli meil veel hõrgutav tasuta õlle ja veiniga lõunasöök. Nämm. See väike reis läks samuti 100 prossa asja ette!!

SURF!!
Pärast Fraser Islandilt naasimist oligi ainult veel mõni päev selle imeilusa paradiisi nautimiseks, et siis juba esmaspäeval, 23.novembril, tagasi sinna masendavasse betoonkuubikutest koosnevasse Brisbanesse sõita ja ennem tagasilendu vajalikud asjatoimetused korda ajada.

Maroochydore'i viimasel päeval sain lõpuks ometi ka tõelise SURFAMISE ära proovida, kuna mu järjekordne prantsuse sõber Alex oli nõus mulle ja kanadalannale väikese surfikoolituse tegema.
Oi see oli vahva: ookean oli tol korral küll algaja jaoks veidi messy, kuid sellest hoolimata sain mõne aja möödudes juba laual kuidagimoodi püsti seista ja mõned head sekundid ka laineharjal tõelise surfrarina sõita :)) Heh, nüüd võib öelda, et olen Austraalia ühe võtmetähtsusega tõmbenumbri samuti ära proovinud!


KÕIGEL ON KORD LÕPP

Mul pole ausalt öeldes vist elu sees kusagilt nii kahju olnud lahkuda kui Maroochydorest, Cotton Tree hostelist ja jätta maha kõik oma sõbrad-tuttavad, kellega ma sealveedetud aja jooksul olin tutvunud. Ja muidugi surf! I really wanna go back to that paradise!


TIITS TAVO, MITTE TAVO TIITS...
Tol saatuslikul esmaspäeval pidin pidin peaagu närvivapustuse saama, kui läksin oma kuu aega tagasi broneeritud lennupiletit Brissi Flight Centre'i kontorist ära tooma. Nimelt selgus seal, et pileti peal on ees-ja perekonnanimi VALES JÄRJEKORRAS! Ise olin ma veel tookord allkirjaga kinnitanud, et nimi on õige jne, aga nimede järjekorrale ma tähelepanu ei pööranud, ei osanud tol korral isegi mõelda sellise asja peale.

Ma tõesti ei osanud alguses midagi halba aimatagi, sest no suur asi nüüd siis nimed õigetpidi panna. Aga no kus sa sellega! Kui pärast kümneminutilist teenindaja laua taga ootamist küsisin kas siis asi on tõesti nii tõsine, vastati et halvimal juhul ei lubata mind lennuki pardale!
"No tore, just see "imeline" prohmakas veel puuduski mu seni suurepäraselt ja täisulikult kulgenud Austraalia reisilt", mõtlesin omaette närviliselt punasel toolil istudes. Mõtetest käis läbi juba katastroofistsenaarium, et kurat võibolla pean veel 10 000 eeku magama panema et üldse sinna neetud Euroopasse jõuda.

Tänu jumalale, siiski pärast ligi 45-minutilist sehkendamist Flight Centre Brissi kesklinna kontoris (tipphektledel tegeles minu keissiga 3 klienditeenindajat) ja kõnedemaratoni igasugustele asjapulkadele ja Etihad Airwaysi kõik laabus ja öeldi et NÜÜD peaks kõik korras olema ja ühesõnaga no worries, mate! Enjoy your flight!

Pean mainima veel et oma osa selle loo õnnelikul lõpul võis olla ka asjaolul, et pistsin neile oma passi ja Aussi viisa nina alla ja näitasin et seal on samuti nimed samas järjekorras, ehk siis kõigepealt perekonnanimi ja seejärel eesnimi, mitte krt vastupidi. Pärast seda hakkasid asjad juba paremiuse poole liikuma...

Nõnda "imeliseks" kujunes siis mu üks viimaseid päevi Rohelisel Mandril. Järgnevad 2 päeva kulusid peamiselt maksudeklaratsioonide täitmiseks Taxback kontoris ning suveniiride ja muu nänni soetamiseks kodustele ja muidugi ka endale :)

Cloud 9 hostelis elades kohtasin lõpuks ka ühte kallist kaasmaalast, kellel hetkel küll näpud suht põhjas olid. Vähemalt nii ta väitis.

Ja lõpuks... LÕPUKS oligi käes see kauaoodatud viimane päev sellel imelisel päikesest põlenud maal! 28. novembri hommikuks olid juba asjad pakitud ja sõit Airtrainiga (rong sõitis suurema osa teekonnast maapinna kohale ehitatud betoonpostidele toetuval n.ö õhusillal) Brisbane lennujaama võiski alata.

Selleks korraks siis nõndamoodi. Oli tõsiselt tore aeg, seiklused ja elamused kogu eluks! Eks tuleb nüüd oma eluga vaikselt edasi minna ja kes teab, võibolla leian ühel päeval taaskord end sellelt kaugelt maalt, seal kaugel all nurgas...

NO WORRIES JA UUTE SEIKLUSTENI!!!

KOKKUVÕTE

Legendaarne Indian Pacificu rong minu teekonnal Perthist Sydneysse


Kummituslinn keset pärapõrgut - nimeks Cook

Real Outback

Siin nad siis ooperit teevad :)


Sydney Harbour Bridge

Täna on laupäev, 12.detsember. Täpitähtedest võite järeldada, et ma pole niisiis enam aussis.
Estoonia.... yeaah... päikese poolt hüljatud maa, siin ma siis nüüd olen!
2 nädalat tagasi astusin siis üle pika aja (täpselt 5 kuud sai aussis täis siis) kodumaa pinnale. Tunded olid segased. Tore oli näha perekonda, sugulasi ja sõpru-tuttavaid ning kõigile oma üleelamistest jutustada. Samas see ilm siin tekitas peagi igatsuse soojema kliima (loe:austraalia) järele. Eks näis, viisa kehtib 2010.a juuni lõpuni, kõik on veel võimalik ja võibolla polegi see siin viimane postitus, vaid millegi uues algus... :D

Ühesõnaga üritan nüüd teha mingisuguse lühikokkuvõte alates rongiga Sydneysse saabumisest kuni Brisbane lennujaama ootesaalini, kust mu lend tagasi külma Euroopa poole algas.

03.10.2009 - olengi lõpuks Sydneys!
Kolmepäevane rongisõit Perthist Sydneysse ilma kupeed omamata oli üsnagi jõhker, kuid täna jumalale oli rongis minu käsutuses 2 istet ning nõnda sain öösel üsna normaalselt magada (kuigi normaalne magamine on vist liiga hästi öeldud siiski, sest see poolkõveras käetugede peal magamine oli ikkagi täis jama). Aga see selleks. Vähemalt nägin selle teekonna jooksul tõesti palju. Lisaks rongiaknast nähtule lisasid reisile vürtsi mitmed vahepeatused näiteks kullalinn Kalgoorlies (WA), kummituslinnas Cook'is (SA) kus alaliselt elas 3 inimest ning Adelaide's (SA). Ja mis veelgi parem, saan nüüd veits uhkustada, et olen Austraalia läänest itta läbi sõitnud.

Tagasi Sydneysse! Suur viga oli see, et ma ei broneerinud sinna minnes öömaja ette. Koolivaheaegade tõttu olid hostelid puupüsti rahvast täis ja vahepeal käis peast läbi juba mõte, et võibolla peangi kusagil rongijaamas või mujal rentslis magama. Pärast suurt telefonikõnede maratoni ma lõpuks siiski ühe hosteli leidsin. Täitsa korralik oli teine. Sydney Backpackers oli ta nimeks. Kuigi toas oli 10 voodikohta, oli ruumi siiski seal lahedalt.

Veetsin Sydneys kokku 6 väga tegusat päeva. Plaanid olid mul igaks päevaks paigas ja nõnda suutsin seal näha-teha üsnagi palju.
1. päev - vihma sadas, leidsin endale hosteli ja vaatasin pärast veidi ka linnapeal ringi.
2.päev - vihma sadas juba tunduvalt vähem, Sydneyt avastamas - Darling Harbour ja Sydney Aquarium, mida tõesti soovitaks soojalt kõigile Sydney külastajatele, sest kui plaanis pole minna ookeanisse sukelduma, siis Sydney Aquarium on sukeldumisele üllatavalt hea alternatiiv. Seda eelkõige seetõttu, et seal on põhimõtteliselt täielik ülevaade Austraalias vetes leidusvast floorast ja faunast.
3.päev - Austraalia muusem ja Sydney teletorn. Mõlemad taaskord väga huvitavad kohad. Teletornist avanevad supervaated linnale ja muuseumis võis näiteks näha ka dinokate elusuuruses skelette.
4.päev - ilm läkski lõpuks täitsa ilusaks nagu mees i-punktist oli 2 päeva tagasi ennustanud. Otsustasin osta Sydney linna ja selle lähiümbruse ekskursiooni (39 AUD). Soovitaks seda jällegi omadest positiivsetest kogemustest, kuna nende punaste ja siniste ekskursioonibussidega näeb tõesti ära kõik olused turistimagnetid selles megalinnas ja tema lähiümbruses. Külastasin näiteks ooperimaja, Harbour Bridge't, King's Cross'i, Austraalia rannakultuuri mekat - Bondi Beachi ja muid ookeaniäärseid piltilusaid randu.
5.päev -praamisõit Manly'le. Manly rannas kohtasin kahte väga kenat tüdrukut, kellest üks oli pärit näiteks Norrast ja tahtis ka tulevikus juurat hakata õppima, pidin siis talle selle ala plusse ja miinuseid veits tutvustama :) Õhtul nautisin veel viimast korda superilusaid vaateid tuledesäras Sydneyle ja Harbour Bridgele.
6.päev (08.10) - kl 16.30 lahkungi Syndeyst rongiga Brisbane poole. Kahju oli lahkuda sellest võrratust linnast kus on lihtsalt nii palju teha ja avastada (kallis oli ta muidugi ka kurat) Õnneks on seekordne rongisõit on nagu nohu võrredes Indian Pacificu omaga - 11 tundi kõigest :)

09.10.2009 - mingi kell 5.30 hommikul olen Brisbane rongijaamas. Ootan seal millal Greyhoundi piletimüügipunkt avatakse ning broneerin siis bussipileti Maroochydoeresse, Sunshine Coastile. Seejärel on mul paar tundi aega ja lähen teen ühe kiire jalutuskäigu Brisbane kesklinnas. Kui aus olla, siis minule see linn ei meeldinud. Polnud seal midagi erilist peale igast suunast kõrguvate betoonkarpide vaadata. Veidi meenutas linn mulle Tartut kuna läbi Brisbane voolab Emajõest umbes 3 korda laiem Brisbane'i jõgi.

09.10.2009 pärastlõunal olengi lõppudelõpuks oma reisi lõppsihtpunktis - Maroochydores, Päikesepaiste rannikul. Koht ise on tõeline paradiis, umbes 110 km Brissist põhja poole - päike paistab siin tõesti seniidis peaaegu kogu aeg nagu nimigi ütleb ja Vaikne ookean jääb hostelist mõneminutilise jalutuskäigu kaugusele. Hosteli valik (Cotton Tree Backpackers) läks mul seekord tõesti 110% täppi, kuna tegu on ülekaalukalt parima majutuskohaga kus ma kogu Austraalia reisi jooksul olen elanud!

Hostel asus kenas kordatehtud kahekorruselises rannamajas kuhu maksimaalselt mahub elama umbes 40 inimest. Seega - ei mingit ülerahvastatust nagu suurlinnade hostelites, üsnagi mugavad ja kenad toad ning mis peamine - hosteli rahvas (eriti hosteli administraator Luke) on ääretult mõnus ja kokkuhoidev, peaaegu kõik tundsid kõiki ning tõesti tekkis Cotton Tree's elades selline tunne nagu oleks oma kodus. Cotton Tree põhikontingendi moodustasid minu esimestel sealoldud päevadel sakslased keda või seal olla miski 80% kogu ränduritest. Tunne oli nagu elaks Saksamaal...

Uus töökoht asus Maroochydorest väljas, umbes 20 min autosõidu kaugusel suht keset lopsakaid troopilisi vihmametsasid, kus asus Sunshine Coast'i keskkool. Saan tuttavaks prantslasest backpackeriga, Clementiga, kellega koos seal põranda ettevalmistustöid tegema hakkame. 3 päeva jutti kinnitasime suruõhupüstolitega tobedaid väikeseid kummipatju klambritega põrandalaakide külge. Üle pika aja tunnen taas, et kaua ma seda kuradi põrandaehitust enam teha ei suuda.

Ometi - juba 15. oktoobril pean mõnusast ja hubasest Cotton Tree hostelist välja kolima ja sõitma Austraalia puhkusemekasse - Gold Coastile kuna selgus, et uue kossupõranda materjal (vahtrapuit) Sunshine Coasti keskkooli võimla jaoks ei saabu USA-st õigeaegselt ja jääb miski 2 nädalat hiljaks. Selleks ajaks üritas ülemus Ari mulle ja prantsasest töökaaslasele Clementile midagi muud pakkuda, et me ei peaks täitsa niisama 2 nädalat tühja passima. Kena temast, kuid minul oli antud hetkel küll väga siiber sellest jamast, sest olin alles mõned päevad tagasi Maroochydoresse saabunud ja nüüd pidin siis jälle asjad pakkima ja kuidagi uude kohta saama ja seal mingi elamise leidma.

Gold Coast oli muidugi elamus omaette. Austraalia enda Costa del Sol või Miami Beach - kuidas soovite. Kindlasti mitte koht rahu ja vaikuse armastajatele nagu oli Sunshine Coast. Noorte jaoks on Gold Coast vist tõsti ülim koht kus üldse olla. Seda tõestab ka nn Schoolies Week, mis tähendab põhimõtteliselt et enamik noori Aussi keskalõpetajaid koguneb pärast lõpueksamite (edukat) sooritamist Kullarannikule ning kooli lõppu tähistades joovad ja laaberdavad nad siin mingi nädal aega.

On vedanud ikka mõnedel peopaikadega, SEST:

Gold Coastil on kõike - kuldsed rannad, hea surf, kirev ööelu, teemapargid (nt Dreamworld, WB Movie World, Wet'n Wild jpm), bikiinides noored tütarlapsed Surferis, kes lasevad sul endaga pilti teha kui neilt suveniiri ostad ja muidugi parim kliima mida üldse suudab (põhjamaalane) ette kujutada. Mõni ime siis et Kullarannik on rahvaarvult Austraalias kõige kiiremini kasvav piirkond!

Kullarannikul veedan kokku nädala. Elan Southport'is hostelis nimega Trekkers Backpackers, mis asub kohe Surfers Paradise'i (Kullaranniku keskpunkt ja kõige kuumem koht üldse seal) külje all. Sealoldud nädal kulus imekiiresti.

EESTI!!!

Kõige uskumatum on ehk see, et Surferis rannas vedeledes kuulsin järsku eesti keelt. Peagi sain tuttavaks ühe Eesti perekonnaga Simunast ning õige pea nende kaudu veel ühe kena tütarlapse Meriliniga ei kusagilt mujalt kui RAKVEREST! Hahaa, nüüd ma usun et fraas "maailm on väike" pole lihtsalt mingi loll sõnakõlks - ta TÕESTI ongi väike. Ma pikemalt parem ei peatugi tõigal, et juba Surferi bussijaamas ennem randa minekut sattusin puhtjuhuslikult kahe Eesti tüübiga kokku, kes olid suht masenduses, avastades Aussi tulles, et Gold Coastil polegi pudrumäed ja rahajõed ees ootamas... indeed! Plaanisid siis edasi nüüd Adelaidesse õnne otsima minna. Loodan, et seal oli neil rohkem õnne, sest Gold Coastile on minu meelest tulla mõtet ainult siis kui sul on juba eelnevalt taskud raha täis (nagu minul) või siis Sul on kindel töökoht siin (nagu minul).

Mõned päevad sain ka tööd teha kuid enamasti polnud need teab kui pikad päevad... kahel korral lõpetasin juba ennelõunal. Kõige pikem tööpäev võis olla umbes kella 3-ni. Ülejäänud aeg kulus selle võrratu piirkonna avastamisele. Põhiliselt käsingi vabal ajal Surferis rannas ja niisama hängimas.

OK, praegu enam ei jõua, näpud krampis kirjutamisest.No worries, peagi tuleb sellele loole ka lõpp.

Plaanid muutusid

Nonii. Nyyd on sellega siis yhelpool. Tooga ma motlen. Eile, 24. septembril (neljapaeval), oli siis lopuks viimane paev seal hiiglaslikus korvpallihallis. Viimane toopaev polnudki esmaspaeval nagu Soome vanamees esilagu ytles. Teisipaeval ja neljapaeval sain veel kossupornada servi loigata ja lihvida. Ebameeldivalt tolmune too peaks mainima, eriti kui oled l22tsekandja nagu mina. Aga vahemalt vaheldus varasemale toole.
Oeh... tottoelda oli isegi veidi kahju sealt lahkuda, kuna 11 toonadala jooksul oli see koht ysnagi koduseks saanud. Enamus paevad olin ma ju 7-st 16.30-ni seal tool. Vahel kauemgi. Eriti jaan ma aga igatsema tasuta kohvi ja ajalehti. Kohvi sai seal toesti palju joodud, ja kusjuures polnud yldsegi halb kohv :) Tana sain katte ka viimase palga - 1740 AUD kahe nadala eest. Voib rahul olla :)

Ja nuud veelgi tahtsam uudis! Kes esimest korda seda blogi loeb, siis pole motet eelnevat postitust lugeda, kuna eelnevalt valjareklaamitud reisiplaanid muutusid sellel nadalal kardinaalselt.

Nimelt ei soida ma Cairnsi. Vahemalt lahiajal mitte. Cairnsi plaanidele tombas vee peale siin peagi algav koolivaheaeg, mistottu lennupiletite hinnad on pohimotteliselt kahekordistunud. Ja kuna mul polnud mingit isu maksta 500 dollarit Cairnsi lennu eest, otsustasin kasutada hoopis odavamat ja huvitavamat alternatiivi - RONGI.

Just nii. Juba jargmisel kolmapaeval panen Perthist Indian Pacificu rongiga Sydney poole ajama. Soidu kestus: 3 paeva (kolmapaeva keskpaevast laupaeva hommikuni)
Distants 4352 km.

Kuna ma mingi rikkur veel pole siin, siis ostsin muidugi soodsaima rail saveri 313-dollarilise pileti. Muidugi moista pole see kupee vaid tavalise istekoha hind. Niisiis 3 paeva istumist loodetavasti mugaval istmel. Onneks teeb rong vahepeatused Kalgoorlies (WA), Adelaides (SA) ja Broken Hillis (NSW), mille kaigus on voimalik veits jalga sirutada ja eksursioonilgi kaia.

Plaan on olla Sydneys umbes 4-5 paeva ja seejarel porutada edasi Brisbanesse ja sealt kuidagimoodi lahedalasuvale Sunshine Coastile, kus peaks juba too ees ootama. Uus porandaehitustoo peaks algama 12. oktoobril. Vot nonda!

Peagi siis kohvreid pakkima ja uus seiklus voibki alata!

Aeg muutusteks

Puhapaeva ohtu. 20. september 2009. Lopetasin just kokkamise. Praadisin ohtusoogiks usnagi maitsvat kanguruliha - taaskord. Aga see selleks.

Aeg on nuud siis lopuks niikaugel, et homme on mul viimane toopaev. Vot. 2 kuud ja 8 paeva oli siis seda tookest siin Perthis.
Nuud on mul uus s6japlaan. Plaan naeb ette, et on tagumine aeg Perthi tolm jalgelt puhkida ja teha dessant Idakaldale. Praegu on usna kindel seis, et 12. oktoober algab mul Brisbane lahedal Sunshine Coastil uus too. Tooandjaks ikka Aura Industries ehk sama firma kelle all ma siiamaani olen tootanud. Neil on objekte ule terve Austraalia. Pidavat olema Austraalias uks suurimaid porandaehitusfirmasid uldse - pole paha! Kovad Soome vennad ikka.

Sunshine Coastil pidavat olema taaskord kossuporanda ehitus, aga siiski kindlapeale vaiksem kui Perthi oma. Vaidavad et umbes kuu aja too - no eks nais siis kui too pihta hakkab. Kuna mul nuud aga peaaegu 3 nadalat vaba aega jaab, otsustasin et soidan niipea kui voimalik (oleneb kui ruttu lennupileti saan) Idakaldale ja teen seal ennem too algust vaikese tripi. Plaan on alustada Kaug-Pohjast - Cairnsi linnast. Pidavat olema vaga kena koht. Ja soeee. Mitte nagu see Perth praegusel ajal... Cairnsist edasi oleks plaan liikuda tasapisi Brisbane poole (mingi 1700 km on Brsibanesse sealt) ja teepeal mones kenas kohas ka peatuseid teha.

Et sellised plaanid siis hetkel. Eile kaisin poolakas Gregoriga rockclimbingul. Siseruumis siiski, mitte kusagil Laane-Austraalia outbackis. Vaga vaga lahe oli. Pilet oli suht odav (14 dollarit koos turvavarustusega) ja mulle see Spidermani mangimine meeldis. Ainult yks koige raskem sein, millest pidi pohimotteliselt rippudes ilma jalgade abi kasutamata yles ronima jai seekord vallutamata. Arenguruumi peab ka ju jatma eks :)

Ja eile oli kindlasti uks parimaid ohtuid siin Perthis senimaani. Parast ronimist otsustasime teha moned olled (ohtu lopuks sai monest ollest ikka vaga palju Heinekene) ja laksime uhe Gregori tuttava poole, kes elab vaga kenas majas. Meiega liitusid seal veel kaks Gregori tuttavat, kes ka ennem meiega ronimas kaisid. Uks neist on endine Fidzi ja Uus-Meremaa boksitsempion raskekaalus (vist oli raskekaal). Ise oli ta parit siis Fidzilt, nimeks Frank. Uskumatult lahe tyyp. Pole toesti nii muhedat inimest tykk aega nainud. Raakis meile kuidas Fidzil vanal heal ajal inimesi soodi. Naiteks kui juhtus olema suur inimene, siis raiuti esmalt otsast yks kasi ja yks jalg ning soodi koigepealt siis need kehaosad ara. Miks nonda ? Lihtne vastus: selleks et liha halvaks ei laheks, inimene saab ju monda aega ilma kahe jasemeta ka elada. Vot nonda siis kaivad/kaisid asjad Fidzil.

Ohtu arenedes tahtis ta mulle paari poksilooki demonstreerida. Tema arvates ornalt eks. Nojah, Gregor oli mind juba ennem hoiatanud et ega Frank oma meeletust joust ise aru ei saa. Nii et ma teadsin juba ette karta, et midagi head see demonstratsioon ei pruugi tuua. Onneks siiski midagi hullu ei juhtunud. Ribid jaid siiski terveks, aga Te ei kujuta ettegi kui kiiresti ja kui jarsku ta suudab luua. Sellist tyypi vihaseks ajada eriti ei tahaks kui aus olla.

Ja lopetuseks veel uks suht uskumatu uudis: uleeile kolis mu majja eestlane Oliver. No ikka suht uskumatu, et siin suures Perthis 2 eestlast yhte suvalisse majja nonda sattuvad. Maailm on ikka vaike peab mainima. Tundub, et eestlased on toesti vist massiliselt hakanud WHM viisaga Aussi emigreeruma.

Et jah, ongi koik praeguseks!

Puhkepaev

Minu tookoht - AK Reserve Basketball Stadium!

Brasiilia vineeripuit on maha pandud ja kohe-kohe algab USA vahtrapuidust korvpalliporanda ehitus, mis on maailma jubedaim too.

50 protsenti 6-valjakulisest kossuhallist on valmis...

Enam polnud lopuni palju jaanud ja emotsioonid olid laes :D

Vaike pyhendus niisiis tulevastele polvedele :)

Vahelduseks uuendaks siis blogi ka.
Et jah, sel nadalal tegin ysna vaheldusrikast tood onneks. Nadal algas peaareeni kossupornada ehitamisega, kuid terve kolmapaeva pidin koos iirlase Dion'ga tegema tasandussegu. Uskumatult palju 20 kg-seid segukotte kulus selle paeva jooksul, kuna porand pidavat vaga kover olema. Pohimotteliselt katsime terve betoonporanda uue segukihiga, mis on nyyd vaja tasaseks lihvida. Onneks mina seda tood tegema ei pea. See tsemenditolm on lihtsalt jube... Paeva lopuks olid kaed segu tegemisest jube kuivaks muutunud. Onneks on mul mingit kreemi siin kaasas. Miljonite fannide rahustuseks lisasin lopuks ka 5 pilti oma tookohast.

Neljapaeval sain aga vaga hea too peale, milleks oli pallivaljakute joonte mahamarkimine, reedel varvisime jooned ule. See varvimine noudis pidevat keskendumist, sest nii kui korra mottega asja juures pole, varvid kogemata hoopis vale koha ara ja parast on jama kui palju selle varvi eemaldamisega. Aga muidu oli tore, mulle meeldis. Hea ja rahulik too ning kyllaltki lihtne ka kui saad asja kappa.

Tana on siis laupaev (krdi blogi vaidab millegiparast, et on reede) ja tana ma puhkan. Hommikul andis eilne veinijoomine veel veits tunda. Kahju et see 4-liitrine odav lake mul juba 3 paevaga otsa sai... Varsti peaks siia tulema kamraad Gregor ja inglane Ian (tookaaslane ja vaga muhe tyyp), kes juba esmaspaeval Austraaliast lahkub ja Kagu-Aasiasse porutab. Tal pidvat 2. aasta WHM kohe labi saama ja ei saa enam kauemaks Aussi jaada. Tahab oma araminekut veits tahistada ja ega seda talle ju keelata saa :)

Enel ja Marit tulid kylla

T2na kaisid mul Scarborough's kylas Enel ja Marit. Tulid peale lounat, bussiga. Kaisime ookeani aares, kuid ilm oli j2llegi jama, pilves ja jahe (saaks see talv juba labi siin ometi!). Seega ujumisest ja niisama rannas lebotamisest ei tulnud seekord midagi valja. Marit sai siiski jala n.o vesiseks. Enel piirdus ookeanivee temperatuuri hindamisel siiski katega. Raakisime siis lihtsalt rannas veidi juttu. Sain teada, et nad plaanivad vist juba jargmisel nadalal Perthist lahkuda.

Hiljem naitasin Maritile ja Enelile enda elamist. Ilmselgelt polnud nad vaimustuses kui maja valjast nagid. Ka mina poleks eriti olnud nende asemel. Otsustasin ometi riskida ja nad ka sisse kutsuda. Sees hairis neid elutoa tubakapuru (ja muud koikvoimalikku saasta) t2is laud ja laua all vedelev kellegi sorme voi varbakyys :D Nojah, mis teha kui brittidel, iirlasel ja sakslasel pole kombeks enda jarelt eriti koristada... Ometi nentisid nad, et hostelis elamisest on asi siiski parem :) Ja nad ei eksi.

Homme siis jalle toole. Tuleval nadalal alustame eelduste kohaselt suures hallis manguvaljakute piirjoonte pornadale joonistamist. Samal ajal jatkub too korval ruumis, kus asub peaareen kahe korvpallivaljakuga. Eelmisel nadalal alustasime seal pornada ehitust. Eks nais kauaks veel seal objektil tood jatkub, kuid arvatavasti mitte kauemaks kui umbes 2-3 nadalat.

Eksisteerib ka voimalus, et saan selle firma juures edasi tootada. Sain teada, et neil on lisaks kaesolevale objektile veel terve rida ehitusobjekte yle Austraalia. Boss kysis, kus ma sooviksiun tootada. Ytlesin et idarannik oleks hea lahe. Neil pidavaki idakladal koige rohkem tood hetkel olema.

Samas voiks ka kusagil mujal tootada, peaasi, et lihtsalt Perthist varsti minema saaks. Tahaks ka ylejaanud Austraaliat lopuks naha!

Hommikused kannatused

Ma olen vasinud, jalad on makaronid, tapsemalt nagu 10 minutit keevas vees ligunenud makaronid. Ja selles pole syydi too. Selles on syydi poolakas Gregor, kellel onnestus eile ohtul oma autovotmed ara kaotada.
Niisiis polnud mul hommikul voimalik autoga toole saada...Kuna taksosoit on minu jaoks siin endiselt tabu ja bussidega laheb toole joudmiseks arutult aega, jai ule vaid yks transpordivahend - jalgratas. Ooo yeaah...
Seekord jalgratas hommikul ara ei lagunenud. Toolesoidu muutis aga porgulikuks puudulikult tootav kaiguvahetaja ning liiga madalal olev sadul. Liiga madal sadul sai just eriti saatuslikuks tousudel, mida siin kynkliku ookeaniaarse maastiku tottu on enam kui kyllalt. 6-7 km labimiseks kulus mul kindlasti 40 minutit kui mitte rohkem. Viimaks siiski kohale joudes oli tunne nagu oleksin labinud mingisuguse tosise rattamaratoni. Sark labimarg, higipull otsa ees, kujutasin oudusega ette milliseks voib mu ohtune tagasitee kujuneda.

Tanu jumalale tuli tana meile toole yks uus kutt - brasiillane Leo, kes on Aussis juba mitu aastat elanud. Sel vennal oli selline imeline asi nagu auto, tapsemini Hyundai mahtuniversaal. Ta oli nous mind piinadest saastma ja minu koos rattaga ysna kodu lahedale ara viskama. Niisiis on lool seekord onnelik lopp. Veelgi onnelikumaks muudab kogu asja see, et poolakas leidis lopuks oma votmed yles (ta oli need mingisse poodi unustanud). Homme siis loodetavasti Falconiga toole :)

PS: Tana tuli Brisbanest tagasi meie esialgne toolevarbaja Tero. Ta imestas et ma endiselt seal tootasin (yks iirlane pidas seal 3-4 h vastu). Kysisin palgakorgendust. Ta noustus. Tapset summat veel ei tea.