Maroochydore, Sunshine Coast, QLD
Fraser Island - McKenzie järve ääres
Fraser Islandi vihmamets 
Kalal Noosa rahvuspargis, Queensland
Gold Coast - Surfers ParadiseOkei, üritan siis lõpuks ometi alustatu lõpule viia. Vabandust, kirjutamiseks õige motivatsiooni leidmisega on mul olnud mõningasi probleeme :P Aga siit need viimased episoodid tulevad!
Gold Coastil (Kullarannikul) oli tööga nagu oli - mõned pikemad ja mõned täitsa poolikud päevad mingi kella 12-ni lõunal. Ühesõnaga mõned päevad sain ma seal mingi 3-4 koolivõimla/aula vahet ringi tõmmata ning siis oli ka seal töö läbi. Seekord polnud siis tegu mitte puidust korvapallipõrandatega, vaid sportpõrandatega, mis valmisid mingisugusest kumjast materjalist, millele omakorda tuli vähemalt 2 kihti mingit keemiat peale kanda. See aine oli alguses vedel kuid kui ta umbes päevaga ara tahenes, siis oli põrand küll elastne, kuid peaaegu võimatu oli sinna sisse lõigata või teda muul moel kahjustada (proovisin ise järele, hehe).
Kullarannikult edasi (õigemini tagasi) viis mu töö mind Brisbanesse. Alguses kaalusin suht tõsiselt, kas üldse hakata sinna tõmblema, sest tol hetkel oli totaalselt kopp oli ees juba sellest tõmblemisest. Mõtlesin mis ma mõtlesin, õhtul helistasin ülemus Terole, ja ütlesin et olen ikkagi tulija. Brisbanesse minekut ei pidanud ma õnneks kahetsema, teenimise mõttes.
Selles mitte väga huvitavas miljonilinnas sai 3-4 väga tõsist tööpäeva tehtud (10-12h päevas). Esimesel päeval sai teha suht head tööd: pidime maha märkima ja üle värvima palliväljakute jooned ühes uues koolikompleksis linna ääres (mis võttis aega terve päeva - 12 tundi, jalad polnud üldse läbi pärast, mkm...). Ülejäänud 2 päeva veetsin komandeeringus prestiižses Brisbane Grammar Schoolis ja töötasin peamiselt vaid koos Teroga. Tero teadis rääkida et tolles koolis pidavat aastane õppemaks olema ca 30 000 doltsi. Pole paha... Tore koht töötamiseks! Ühel päeval saime prantslasest töökaaslasega veel Brisbanest välja tööle, sisemaa poole, pärapõrgusse, kus asus Aura kontor ja ladu. Pidime seal terve päeva peamiselt segu tegema ja tulevase kuuri poste maasse püsti panema ja loodi ajama. Samuti kontorihoone tagaaeda korrastama ja prahti ära vedama. Vaheldus missugune!
28.10.2009 jätsin Brisbanega taas hüvasti ning suundusin tagasi Sunshine Coastile, Maroochydoresse, kuhu lõpuks ometi oli põrandamaterjal kohale saabunud.
29.10.09 käisin koos prantslase Clementiga Noosas kohalikke randu kaemas. Noosa külje all leidub ka väga ilus pisike rahvuspark, kus ma samuti jalgsi mõnekilomeetrise tiiru tegin. Kindlasti pean ära mainima, et suurimad lained mida ma senini näinud olen, ongi Noosas :)) (Isegi veel suuremad kui Scarboroughs). See oli lihtsalt vapustav.
Novembri algusega algas minu siiamaani viimane tööots Austraalias - Sunshine Coast Grammar Schooli uue kaheväljakulise võimla kossupõranda ehitus.
13. november.2009 oli põrand juba valmis. See ehitus läks tõesti kiiresti kuna seekord oli meid seal tõeline kari iga päev (tavaliselt mingi 9-10 inimest vähemalt). Tempo aeti samuti pehmelt öeldes kõrgeks. Hakkasin loendama järelejäänud tööpäevi. Kui põrand lõpuks valmis sai, olin tõsiselt õnnelik et ma enam selle jamaga ei pea kokku puutuma.
Järelejäänud 2 nädalat enne äralendu pühendasin 100% puhkamisele, mis tähendas seda, et pea iga päev sai käidud Vaikses ookeanis ujumas, päevitamas (ma pole veel kunagi vist nii pruun olnud kui viimastel Austraalia nädalatel novembris) ja niisama hostelisõpradega koos olemist. Korra käisin veel ühe prantsuse sõbraga Maroochydore'i jõel kajakiga laineid püüdmas, mis pole just kõige ohutum tegevus, kuna kajakil on kalduvus vääga kergelt lainetes kummuli minna... õnneks me siiski ülepea vette ei roninud ja nõnda ka midagi traagilist aset ei leidnud (2 Hollandi tüdrukut meie hostelist oleks just hiljuti kajakkidega ookeanile liiga lähedale sõites peaaegu ära uppunud). Tõeliselt lahe on laineharjdel sõites kajakiga mitukümmend meetrit "surfata" :)
KALARETK NOOSA RAHVUSPARGIS
Päev enne Fraseri saarele sõitu tekkis suurepärane võimalus minna minu hosteli noore administraatori Luke'i ja kahe kena Saksa tüdrukuga Noosa rahvusparki kalale. Muidugi ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. Koht kus lõpuks kala püüdsime oli elamus omaette - seisime-istusime suurtel pruunikatel kaljurahnudel, all vahutav ookean mis meid vahepeal oma lainetega märjaks kastis. Kuigi minul sel korral kalaõnne polnud, siis Luke ja saksa tüdruk Nora said kahe peale kokku miski 7 väiksemamõõdulist kalaksest. No nagu akvaariumikalad meil siin, aga siiski veid priskemad. Ja no landi mäslevasse ookeanisse loopimine oli minu kui selle ala võhiku jaoks ka tore tegevus. Nii et kokkuvõttes jällegi suurepärane elamus! Pärast kalastamist nautisime kõrvalasuvas peaagu inimtühjas paradiisirannas Noosa ülivõimsaid laineid. Mõtlesin tõesti, et enam paremaks lihtsalt minna ei saa.
FRASER ISLAND
Kalal käidud, otsustasin kasutada oma vähest järelejäänud aega Aussis võimalikult maksimaalselt ning nõnda käisin oma viimasel Maroochydore'i nädalal (18.novembril) ka ühepäevasel ekskursioonil maailma suurimal liivasaarel - Fraser Islandil. Sain tunda milline imeline asi on ikka autode nelivedu, kuna ilma selleta sinna saarele masinaid ei lastagi, kuna teed on saarel pea olematud. Ja tegelt mis sest et neil masinatel oli nelivedu - pehmesse rannaliiva jäime totaalselt kinni juba enne praamile minekut... heh. Imekombel saarel hiljem enam ühtegi intsidenti (peale konkureeriva firma sõiduki purunenud rehvi) ei juhtunudki, kuigi mitu korda olime ikka väga lähedal vihmametsas sõites liiva kinni jäämisele. Päev koosnes põhiliselt saarel ringi rallimisest, unustamatu oli sõit mööda 75-Mile Beach'i, kus meie kallis giid vürtsi lisamiseks vahetevahel ka läbi madala ookeanivee põrutas.
Fraser Islandist veel niipalju tarka juttu, et lisaks sellele et ta on maailma suurim liivasaar (pikkus üle 123 km, suurim laius 22 km, pindala ca 1840 km2) kasvab seal sõna otseses mõttes liiva seest välja saart ulatuslikult kattev vihmamets. Ei kujuta ette kuidas see mets võis sinna alguses kasvama hakata (liivas ju teadupärast väga palju huumust pole eks). Ometi - nüüdseks on ajapikku metsa all liiva pindmisele kihile ka õhuke huumusekiht tekkinud, giid rääkis et seetõttu on ka puude juured ainult väga maapinna lähedal. 1992. aastast alates kuulub Fraser Island tervikuna UNESCO Maailmapärandi nimistusse. Lisaks lumivalgetele randadele leidub saarel üle 100 kristallselge veega mageveejärve (paneb imestama kuidas nad kõik sinna ometi ära mahuvad, aga fakt on fakt... ). Tuntuima järve - Lake McKenzie ääres tegime lõuna paiku pikema peatuse ning soovijad (muidugi ka mina) said ka selles imeilusas järves väikese ujumistiiru teha. Pärast ujumist-päevitamist oli meil veel hõrgutav tasuta õlle ja veiniga lõunasöök. Nämm. See väike reis läks samuti 100 prossa asja ette!!
SURF!!
Pärast Fraser Islandilt naasimist oligi ainult veel mõni päev selle imeilusa paradiisi nautimiseks, et siis juba esmaspäeval, 23.novembril, tagasi sinna masendavasse betoonkuubikutest koosnevasse Brisbanesse sõita ja ennem tagasilendu vajalikud asjatoimetused korda ajada.
Maroochydore'i viimasel päeval sain lõpuks ometi ka tõelise SURFAMISE ära proovida, kuna mu järjekordne prantsuse sõber Alex oli nõus mulle ja kanadalannale väikese surfikoolituse tegema.
Oi see oli vahva: ookean oli tol korral küll algaja jaoks veidi messy, kuid sellest hoolimata sain mõne aja möödudes juba laual kuidagimoodi püsti seista ja mõned head sekundid ka laineharjal tõelise surfrarina sõita :)) Heh, nüüd võib öelda, et olen Austraalia ühe võtmetähtsusega tõmbenumbri samuti ära proovinud!
KÕIGEL ON KORD LÕPP
Mul pole ausalt öeldes vist elu sees kusagilt nii kahju olnud lahkuda kui Maroochydorest, Cotton Tree hostelist ja jätta maha kõik oma sõbrad-tuttavad, kellega ma sealveedetud aja jooksul olin tutvunud. Ja muidugi surf! I really wanna go back to that paradise!
TIITS TAVO, MITTE TAVO TIITS...
Tol saatuslikul esmaspäeval pidin pidin peaagu närvivapustuse saama, kui läksin oma kuu aega tagasi broneeritud lennupiletit Brissi Flight Centre'i kontorist ära tooma. Nimelt selgus seal, et pileti peal on ees-ja perekonnanimi VALES JÄRJEKORRAS! Ise olin ma veel tookord allkirjaga kinnitanud, et nimi on õige jne, aga nimede järjekorrale ma tähelepanu ei pööranud, ei osanud tol korral isegi mõelda sellise asja peale.
Ma tõesti ei osanud alguses midagi halba aimatagi, sest no suur asi nüüd siis nimed õigetpidi panna. Aga no kus sa sellega! Kui pärast kümneminutilist teenindaja laua taga ootamist küsisin kas siis asi on tõesti nii tõsine, vastati et halvimal juhul ei lubata mind lennuki pardale!
"No tore, just see "imeline" prohmakas veel puuduski mu seni suurepäraselt ja täisulikult kulgenud Austraalia reisilt", mõtlesin omaette närviliselt punasel toolil istudes. Mõtetest käis läbi juba katastroofistsenaarium, et kurat võibolla pean veel 10 000 eeku magama panema et üldse sinna neetud Euroopasse jõuda.
Tänu jumalale, siiski pärast ligi 45-minutilist sehkendamist Flight Centre Brissi kesklinna kontoris (tipphektledel tegeles minu keissiga 3 klienditeenindajat) ja kõnedemaratoni igasugustele asjapulkadele ja Etihad Airwaysi kõik laabus ja öeldi et NÜÜD peaks kõik korras olema ja ühesõnaga no worries, mate! Enjoy your flight!
Pean mainima veel et oma osa selle loo õnnelikul lõpul võis olla ka asjaolul, et pistsin neile oma passi ja Aussi viisa nina alla ja näitasin et seal on samuti nimed samas järjekorras, ehk siis kõigepealt perekonnanimi ja seejärel eesnimi, mitte krt vastupidi. Pärast seda hakkasid asjad juba paremiuse poole liikuma...
Nõnda "imeliseks" kujunes siis mu üks viimaseid päevi Rohelisel Mandril. Järgnevad 2 päeva kulusid peamiselt maksudeklaratsioonide täitmiseks Taxback kontoris ning suveniiride ja muu nänni soetamiseks kodustele ja muidugi ka endale :)
Cloud 9 hostelis elades kohtasin lõpuks ka ühte kallist kaasmaalast, kellel hetkel küll näpud suht põhjas olid. Vähemalt nii ta väitis.
Ja lõpuks... LÕPUKS oligi käes see kauaoodatud viimane päev sellel imelisel päikesest põlenud maal! 28. novembri hommikuks olid juba asjad pakitud ja sõit Airtrainiga (rong sõitis suurema osa teekonnast maapinna kohale ehitatud betoonpostidele toetuval n.ö õhusillal) Brisbane lennujaama võiski alata.
Selleks korraks siis nõndamoodi. Oli tõsiselt tore aeg, seiklused ja elamused kogu eluks! Eks tuleb nüüd oma eluga vaikselt edasi minna ja kes teab, võibolla leian ühel päeval taaskord end sellelt kaugelt maalt, seal kaugel all nurgas...
NO WORRIES JA UUTE SEIKLUSTENI!!!
Gold Coastil (Kullarannikul) oli tööga nagu oli - mõned pikemad ja mõned täitsa poolikud päevad mingi kella 12-ni lõunal. Ühesõnaga mõned päevad sain ma seal mingi 3-4 koolivõimla/aula vahet ringi tõmmata ning siis oli ka seal töö läbi. Seekord polnud siis tegu mitte puidust korvapallipõrandatega, vaid sportpõrandatega, mis valmisid mingisugusest kumjast materjalist, millele omakorda tuli vähemalt 2 kihti mingit keemiat peale kanda. See aine oli alguses vedel kuid kui ta umbes päevaga ara tahenes, siis oli põrand küll elastne, kuid peaaegu võimatu oli sinna sisse lõigata või teda muul moel kahjustada (proovisin ise järele, hehe).
Kullarannikult edasi (õigemini tagasi) viis mu töö mind Brisbanesse. Alguses kaalusin suht tõsiselt, kas üldse hakata sinna tõmblema, sest tol hetkel oli totaalselt kopp oli ees juba sellest tõmblemisest. Mõtlesin mis ma mõtlesin, õhtul helistasin ülemus Terole, ja ütlesin et olen ikkagi tulija. Brisbanesse minekut ei pidanud ma õnneks kahetsema, teenimise mõttes.
Selles mitte väga huvitavas miljonilinnas sai 3-4 väga tõsist tööpäeva tehtud (10-12h päevas). Esimesel päeval sai teha suht head tööd: pidime maha märkima ja üle värvima palliväljakute jooned ühes uues koolikompleksis linna ääres (mis võttis aega terve päeva - 12 tundi, jalad polnud üldse läbi pärast, mkm...). Ülejäänud 2 päeva veetsin komandeeringus prestiižses Brisbane Grammar Schoolis ja töötasin peamiselt vaid koos Teroga. Tero teadis rääkida et tolles koolis pidavat aastane õppemaks olema ca 30 000 doltsi. Pole paha... Tore koht töötamiseks! Ühel päeval saime prantslasest töökaaslasega veel Brisbanest välja tööle, sisemaa poole, pärapõrgusse, kus asus Aura kontor ja ladu. Pidime seal terve päeva peamiselt segu tegema ja tulevase kuuri poste maasse püsti panema ja loodi ajama. Samuti kontorihoone tagaaeda korrastama ja prahti ära vedama. Vaheldus missugune!
28.10.2009 jätsin Brisbanega taas hüvasti ning suundusin tagasi Sunshine Coastile, Maroochydoresse, kuhu lõpuks ometi oli põrandamaterjal kohale saabunud.
29.10.09 käisin koos prantslase Clementiga Noosas kohalikke randu kaemas. Noosa külje all leidub ka väga ilus pisike rahvuspark, kus ma samuti jalgsi mõnekilomeetrise tiiru tegin. Kindlasti pean ära mainima, et suurimad lained mida ma senini näinud olen, ongi Noosas :)) (Isegi veel suuremad kui Scarboroughs). See oli lihtsalt vapustav.
Novembri algusega algas minu siiamaani viimane tööots Austraalias - Sunshine Coast Grammar Schooli uue kaheväljakulise võimla kossupõranda ehitus.
13. november.2009 oli põrand juba valmis. See ehitus läks tõesti kiiresti kuna seekord oli meid seal tõeline kari iga päev (tavaliselt mingi 9-10 inimest vähemalt). Tempo aeti samuti pehmelt öeldes kõrgeks. Hakkasin loendama järelejäänud tööpäevi. Kui põrand lõpuks valmis sai, olin tõsiselt õnnelik et ma enam selle jamaga ei pea kokku puutuma.
Järelejäänud 2 nädalat enne äralendu pühendasin 100% puhkamisele, mis tähendas seda, et pea iga päev sai käidud Vaikses ookeanis ujumas, päevitamas (ma pole veel kunagi vist nii pruun olnud kui viimastel Austraalia nädalatel novembris) ja niisama hostelisõpradega koos olemist. Korra käisin veel ühe prantsuse sõbraga Maroochydore'i jõel kajakiga laineid püüdmas, mis pole just kõige ohutum tegevus, kuna kajakil on kalduvus vääga kergelt lainetes kummuli minna... õnneks me siiski ülepea vette ei roninud ja nõnda ka midagi traagilist aset ei leidnud (2 Hollandi tüdrukut meie hostelist oleks just hiljuti kajakkidega ookeanile liiga lähedale sõites peaaegu ära uppunud). Tõeliselt lahe on laineharjdel sõites kajakiga mitukümmend meetrit "surfata" :)
KALARETK NOOSA RAHVUSPARGIS
Päev enne Fraseri saarele sõitu tekkis suurepärane võimalus minna minu hosteli noore administraatori Luke'i ja kahe kena Saksa tüdrukuga Noosa rahvusparki kalale. Muidugi ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. Koht kus lõpuks kala püüdsime oli elamus omaette - seisime-istusime suurtel pruunikatel kaljurahnudel, all vahutav ookean mis meid vahepeal oma lainetega märjaks kastis. Kuigi minul sel korral kalaõnne polnud, siis Luke ja saksa tüdruk Nora said kahe peale kokku miski 7 väiksemamõõdulist kalaksest. No nagu akvaariumikalad meil siin, aga siiski veid priskemad. Ja no landi mäslevasse ookeanisse loopimine oli minu kui selle ala võhiku jaoks ka tore tegevus. Nii et kokkuvõttes jällegi suurepärane elamus! Pärast kalastamist nautisime kõrvalasuvas peaagu inimtühjas paradiisirannas Noosa ülivõimsaid laineid. Mõtlesin tõesti, et enam paremaks lihtsalt minna ei saa.
FRASER ISLAND
Kalal käidud, otsustasin kasutada oma vähest järelejäänud aega Aussis võimalikult maksimaalselt ning nõnda käisin oma viimasel Maroochydore'i nädalal (18.novembril) ka ühepäevasel ekskursioonil maailma suurimal liivasaarel - Fraser Islandil. Sain tunda milline imeline asi on ikka autode nelivedu, kuna ilma selleta sinna saarele masinaid ei lastagi, kuna teed on saarel pea olematud. Ja tegelt mis sest et neil masinatel oli nelivedu - pehmesse rannaliiva jäime totaalselt kinni juba enne praamile minekut... heh. Imekombel saarel hiljem enam ühtegi intsidenti (peale konkureeriva firma sõiduki purunenud rehvi) ei juhtunudki, kuigi mitu korda olime ikka väga lähedal vihmametsas sõites liiva kinni jäämisele. Päev koosnes põhiliselt saarel ringi rallimisest, unustamatu oli sõit mööda 75-Mile Beach'i, kus meie kallis giid vürtsi lisamiseks vahetevahel ka läbi madala ookeanivee põrutas.
Fraser Islandist veel niipalju tarka juttu, et lisaks sellele et ta on maailma suurim liivasaar (pikkus üle 123 km, suurim laius 22 km, pindala ca 1840 km2) kasvab seal sõna otseses mõttes liiva seest välja saart ulatuslikult kattev vihmamets. Ei kujuta ette kuidas see mets võis sinna alguses kasvama hakata (liivas ju teadupärast väga palju huumust pole eks). Ometi - nüüdseks on ajapikku metsa all liiva pindmisele kihile ka õhuke huumusekiht tekkinud, giid rääkis et seetõttu on ka puude juured ainult väga maapinna lähedal. 1992. aastast alates kuulub Fraser Island tervikuna UNESCO Maailmapärandi nimistusse. Lisaks lumivalgetele randadele leidub saarel üle 100 kristallselge veega mageveejärve (paneb imestama kuidas nad kõik sinna ometi ära mahuvad, aga fakt on fakt... ). Tuntuima järve - Lake McKenzie ääres tegime lõuna paiku pikema peatuse ning soovijad (muidugi ka mina) said ka selles imeilusas järves väikese ujumistiiru teha. Pärast ujumist-päevitamist oli meil veel hõrgutav tasuta õlle ja veiniga lõunasöök. Nämm. See väike reis läks samuti 100 prossa asja ette!!
SURF!!
Pärast Fraser Islandilt naasimist oligi ainult veel mõni päev selle imeilusa paradiisi nautimiseks, et siis juba esmaspäeval, 23.novembril, tagasi sinna masendavasse betoonkuubikutest koosnevasse Brisbanesse sõita ja ennem tagasilendu vajalikud asjatoimetused korda ajada.
Maroochydore'i viimasel päeval sain lõpuks ometi ka tõelise SURFAMISE ära proovida, kuna mu järjekordne prantsuse sõber Alex oli nõus mulle ja kanadalannale väikese surfikoolituse tegema.
Oi see oli vahva: ookean oli tol korral küll algaja jaoks veidi messy, kuid sellest hoolimata sain mõne aja möödudes juba laual kuidagimoodi püsti seista ja mõned head sekundid ka laineharjal tõelise surfrarina sõita :)) Heh, nüüd võib öelda, et olen Austraalia ühe võtmetähtsusega tõmbenumbri samuti ära proovinud!
KÕIGEL ON KORD LÕPP
Mul pole ausalt öeldes vist elu sees kusagilt nii kahju olnud lahkuda kui Maroochydorest, Cotton Tree hostelist ja jätta maha kõik oma sõbrad-tuttavad, kellega ma sealveedetud aja jooksul olin tutvunud. Ja muidugi surf! I really wanna go back to that paradise!
TIITS TAVO, MITTE TAVO TIITS...
Tol saatuslikul esmaspäeval pidin pidin peaagu närvivapustuse saama, kui läksin oma kuu aega tagasi broneeritud lennupiletit Brissi Flight Centre'i kontorist ära tooma. Nimelt selgus seal, et pileti peal on ees-ja perekonnanimi VALES JÄRJEKORRAS! Ise olin ma veel tookord allkirjaga kinnitanud, et nimi on õige jne, aga nimede järjekorrale ma tähelepanu ei pööranud, ei osanud tol korral isegi mõelda sellise asja peale.
Ma tõesti ei osanud alguses midagi halba aimatagi, sest no suur asi nüüd siis nimed õigetpidi panna. Aga no kus sa sellega! Kui pärast kümneminutilist teenindaja laua taga ootamist küsisin kas siis asi on tõesti nii tõsine, vastati et halvimal juhul ei lubata mind lennuki pardale!
"No tore, just see "imeline" prohmakas veel puuduski mu seni suurepäraselt ja täisulikult kulgenud Austraalia reisilt", mõtlesin omaette närviliselt punasel toolil istudes. Mõtetest käis läbi juba katastroofistsenaarium, et kurat võibolla pean veel 10 000 eeku magama panema et üldse sinna neetud Euroopasse jõuda.
Tänu jumalale, siiski pärast ligi 45-minutilist sehkendamist Flight Centre Brissi kesklinna kontoris (tipphektledel tegeles minu keissiga 3 klienditeenindajat) ja kõnedemaratoni igasugustele asjapulkadele ja Etihad Airwaysi kõik laabus ja öeldi et NÜÜD peaks kõik korras olema ja ühesõnaga no worries, mate! Enjoy your flight!
Pean mainima veel et oma osa selle loo õnnelikul lõpul võis olla ka asjaolul, et pistsin neile oma passi ja Aussi viisa nina alla ja näitasin et seal on samuti nimed samas järjekorras, ehk siis kõigepealt perekonnanimi ja seejärel eesnimi, mitte krt vastupidi. Pärast seda hakkasid asjad juba paremiuse poole liikuma...
Nõnda "imeliseks" kujunes siis mu üks viimaseid päevi Rohelisel Mandril. Järgnevad 2 päeva kulusid peamiselt maksudeklaratsioonide täitmiseks Taxback kontoris ning suveniiride ja muu nänni soetamiseks kodustele ja muidugi ka endale :)
Cloud 9 hostelis elades kohtasin lõpuks ka ühte kallist kaasmaalast, kellel hetkel küll näpud suht põhjas olid. Vähemalt nii ta väitis.
Ja lõpuks... LÕPUKS oligi käes see kauaoodatud viimane päev sellel imelisel päikesest põlenud maal! 28. novembri hommikuks olid juba asjad pakitud ja sõit Airtrainiga (rong sõitis suurema osa teekonnast maapinna kohale ehitatud betoonpostidele toetuval n.ö õhusillal) Brisbane lennujaama võiski alata.
Selleks korraks siis nõndamoodi. Oli tõsiselt tore aeg, seiklused ja elamused kogu eluks! Eks tuleb nüüd oma eluga vaikselt edasi minna ja kes teab, võibolla leian ühel päeval taaskord end sellelt kaugelt maalt, seal kaugel all nurgas...
NO WORRIES JA UUTE SEIKLUSTENI!!!
